Euroopa Parlamendi valimistest sai umbusaldushääletus valitsuskoalitsioonile, keskerakondlasi on veel vara matta ja populism kestab ikka veel, aga ainult värskete nägudega, kirjutab Euroopa Parlamendi saadik Jana Toom portaalis ERR. Öö vastu 10. juunit tõi tema sõnul mõned üllatused – tulemused, mis ei sobinud poliitiliste PR-inimeste skeemidesse.
Eurovalimised kui umbusaldushääletus valitsuse vastu. Teoreetiliselt hääletatakse sellistel valimistel inimese poolt, kes peaks esindama riiki Euroopa Liidu tasandil, Euroopa Parlamendis, kuid see teooria on praktikast sama kaugel kui Brüssel keskmisest Eesti kodanikust.
Valimiskampaania keerles kaitse- ja julgeolekupoliitika ümber, mis on iseenesest absurdne, sest Euroopa Parlament ei otsusta neid küsimusi. Kuid parempoolsed erakonnad, alates Reformierakonnast kuni Isamaa, EKRE, Parempoolsete ja Eesti 200-ni, olid sellega täiesti rahul, arvates, et see on nende eriala ning valija, nagu Pavlovi koer, valib sõna "julgeolek" peale kindlasti neid. See sobis ka erakonnale Koos, kes lootis saada protestihääli.
Ka see arvutus ei läinud täide. Reformierakonna ja Isamaa, kes on üldiselt peaaegu kaksikvennad, tulemuste erinevuse tagas miski muu: Isamaa on opositsioonis, samas kui Reform juhib koalitsiooni. Seepärast võrreldes 2019. aastaga parandas Isamaa oma tulemust enam kui kaks korda, Reform aga kaotas kaheksa protsenti häältest. Kokku ei jõudnud koalitsioonierakonnad isegi 40 protsendini. Ja Brüsselil pole sellega midagi pistmist - lihtsalt valija teatas, et koalitsioon talle ei meeldi.
Kas Kaja Kallas peaks tagasi astuma? Arvan, et peaks. Aga selge on see, et Kaja seda ei tee, eriti nüüd, kui ta saab Borrelli toolile istuda. Just sellepärast ei avalda erakonnakaaslased talle suurt survet: probleem nimega Kaja Kallas laheneb iseenesest.
Uus peaminister saab sellega ettekäände korrigeerida kurssi või isegi luua uus koalitsioon, vabanedes lombakast pardist Eesti 200 näol ja tugevnedes tänu Isamaale. Tõsi, kardan, et see kõik ei lahenda probleeme ja Reformierakond jätkuvalt veab riiki rikka vähemuse jaoks soodsasse maksusüsteemi. Pärast kosmeetilist uuendust jääb kurss samaks koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega.
Ärge kiirustage meid matma. Valimiste eelõhtul maeti keskerakondlased kollektiivselt, kõik meediakanalid olid elevil. Üksikud hauakaevajad nagu Oleg Samorodni Delfis ja Jan Levtšenko Postimehes inertsist vehivad endiselt labidaga, kuid fakt on see, et Keskerakond sai peaaegu sama palju hääli kui 2019. aastal tänu meie valijatele ja vaatamata paljudele takistustele.
Massiline põgenemine laevalt, masendav rahaline seis (tegime kampaaniat sõna otseses mõttes ausõna peal ja lennates ühe tiivaga), erakonna tohutu mustamine meedias, Aivo Petersoni osalemine valimistel...
Ei saa vaielda sellega, et Koos tõmbas osa meie häältest ära. Siit aga järeldub, et Keskerakond sai ka uusi valijaid juurde. Ükskõik, mida keegi ka ei ütleks, need pole kaugeltki ainult eestivenelased, need on ka eestlased.
Valijal, kes ei tahtnud hääletada koalitsiooniparteide ja äärmuslike variantide nagu EKRE ja Koos poolt, valik oli tegelikult napp - Isamaa ja Keskerakonna vahel. Ilmselt ei saa kõik olla Isamaa fännid, sest see erakond on paremäärmuslikum kui ükski teine peale EKRE ning parempoolne poliitika on paljud inimesed meie riigis lõplikult ära kurnanud.
See on muide Eesti poliitika suur ja tuntud probleem. Keskerakondlastest vasemapoolsemaid meil lihtsalt kedagi pole. Sotse palun mitte pakkuda, nad üldiselt viseerivad Reformierakonna otsuseid. Keskerakondlased koalitsioonides parempoolsete erakondadega seda ei teinud, hoides oma partnereid tagasi või avalikult nendega mitte nõustudes, mistõttu ongi nüüd opositsioonis.
Ja isegi kui sotsid ühel päeval tuletavad meelde, mis asi on sotsiaaldemokraatia, jääb tasakaalustamatus tohutuks: ühel kaalukausil on need kaks erakonda, teisel - Isamaa, Reform, EKRE, Parempoolsed, Eesti 200. Saan aru, et Jaak Madison tahab luua veel ühte parempoolset liikumist. Tuult tiibadesse, küsimus on ainult selles, kas ta leiab sellel ülerahvastatud väljal koha.
Seejuures võiks Eestis olla võimalus ka klassikalisel, mitteradikaalsel vasakpoolsel erakonnal nagu Saksa SPD, kui kõik Eesti inimesed saaksid hääletada. Aga meil on enamus kõige vaesemaid inimesi valimisõigusest ilma jäetud ja asjad on nii, nagu nad on. Selline ongi meie kodakondsuspoliitika mõju riigi majanduslikule käekäigule. Nagu öeldakse, ise tehtud, hästi tehtud.
Veel üks asi: keskerakondlased seljatasid kõik teised Narvas, Kohtla-Järvel, Jõhvis, Lüganusel ja kolmes Tallinna linnaosas. Kukutatud Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart sai 27 565 häält, praegune linnapea Jevgeni Ossinovski - 990. Nii palju siis rahva häälest…
Populism on endiselt meiega. Kõige silmatorkavam näide populismist on käesolevatel valimistel Jüri Ratas.
Selgub, et poliitik, kes mitte ainult ei vahetanud erakonda, vaid muutis lühikese aja jooksul oma maailmavaadet, suudab massiliselt valijaid ligi meelitada. Tõsi, selleks tuleb ujuda jääaugus, teha kätekõverdusi, kasvatada kartulit - ja kõike seda filmida. Jah, Instagrami ja TikToki ajastul esitleb igaüks ennast nii, nagu ta suudab, ka mina ise pole patuta. Aga kas see kõik tõesti kaalub üle ka selle, et inimene end imekergelt ümber brändib?
Tuleb välja, et nii ongi. Minu arvates on see ühiskonna ebaküpsuse sümptom, kui poliitikut valitakse selle järgi, kui uhkelt ta hommikuti tiigis ujumas käib. Proovige näidata Ratase sotsiaalmeediat Lääne-Euroopa inimestele, vaadake nende reaktsiooni. Üks mu Iiri tuttav vaatas JÜri sportlikke pingutusi kivistunud näoga ning ütles, et kui mõni Iiri poliitik laseks endaga nii teha, siis hääletaksid tema poolt vähesed. Neil seal on see võimatu. Meil aga...
Aga sisutu populism on hea ainult esialgu, oleme näinud seda tervete erakondade nagu Res Publica ja Eesti 200 puhul.
Jüri jaoks on kõige huvitavam alles algamas. Näiteks ei saa ta loobuda oma kohast Tallinna linnavolikogus (muidu kaotaks linnakoalitsioon ühe häälega ülekaalu) ning väga huvitav on jälgida, kuidas Jüri hakkab sellega seoses Euroopa Parlamendi täiskogu istungeid vahele jätma. Strasbourgis ja Brüsselis ei peata keegi istungit sellepärast, et ühel eurosaadikul on vaja just sel hetkel vastu võtta "Aasta suunamudija" auhind, nagu see juhtus Tallinna linnavolikogus. Ja üldse tuleb Euroopa Parlamendis kõvasti tööd rügada, kätekõverdusteks aega eriti pole.
Eritulemused. Roheliste läbikukkumine oli etteaimatav: Eestis, nagu ka EL-is üldse, ei olda väga kiindunud rohelisse kokkuleppesse. Ja Euroopa Parlamendi valimiste üldtulemused on sellised, et seda kindlasti korrigeeritakse.
See, et Eesti 200 sai vähem hääli kui Koos, üllatas isegi mind. Nagu ka see, et Parempoolsed tegid väga korraliku debüüdi. Arvan siiski küüniliselt, et näeme siin sama nähtust ainult et eri arenguetappidel: Järjekordne Parempoolne Erakond oma teekonna alguses, kui sõnum tundub värske, ja Järjekordne Parempoolne Erakond oma teekonna lõpus, skandaalidest räsitud ja tõestanud, et mingeid uusi ideid tema taga kunagi polnud.
Aga mis edasi? Edasi on järgmised valimised. Kohalikud valimised 2025. aasta sügisel, mis tähendab, et poliitilisest vaatevinklist aega nende ettevalmistamiseks peaaegu polegi. Ennustan, et koalitsioon teeb kõik endast oleneva, et Vene (võib-olla ka halli) passiga Eesti elanikud kohalikel valimistel hääletada ei saaks.
Mitte-eestlastest valijad andsid Euroopa Parlamendi valimistel päris selge signaali, kuid koalitsioon, Isamaa ja EKRE ei kavatse nende probleeme lahendada.
Parempoolsete erakondade jaoks on probleemiks need valijad ise, nagu ka keskerakondlased, ja seda "probleemi" püüavadki nad lahendada, isegi põhiseadust rikkudes. Sellisele survele on raske, aga võimalik vastu panna, kui "jaga ja valitse" põhimõttele vastandada Eesti poliitilise rahvuse ühtsus.
Minu jaoks on Euroopa Parlamendi valimiste peamine tulemus see, et valijaskonna manipuleerimise katse ei õnnestunud ei 100 protsendi ega isegi mitte 50 protsendi ulatuses. Aga kõik on alles algus. Tsirkus saadab meid veel pikka aega – the show must go on.