See arvamusartikkel siin on umbes 267. katse selgitada oponentidele, miks demokraatlikus riigis peab püsima seaduste raamides isegi siis - ja eriti siis -, kui rusikas sügeleb ja tahaks mõnele ikka koha kätte näidata, kirjutab Europarlamendi saadik Yana Toom Eesti Päevalehes.
Viimasel ajal, kui Eesti avalik arutelu on muutunud kohati eriti absurdseks, siis aeg-ajalt harrastan ma ühte lihtsat harjutust. Asendan mõne skandaali peategelase tema antipoodiga ja võrdlen, kas see avalik reaktsioon oleks ikka sama?
Kujutage ette - Keskerakonna esimehe ja Tallinna linnapea Mihhail Kõlvarti abikaasale kuuluv firma teenib sõjaajal Venemaal äri ajades 1,6 miljonit eurot. Mis te arvate, kas Mihhail Kõlvart oleks peale seda erakonna esimeheks kandideerinud või linnapeaks jäänud? Tutkit. Kaja Kallasele on see aga nagu hane selga vesi. Peaminister ja ainus kandidaat erakonna esimehe kohale.
Eestlane olen ja eestlaseks jään - kuidas oleks sellise kleebisega autol? Saate isegi aru, kuhu ma tahan jõuda. Ja ma tean kõike, mida te mulle praegu ütlete. Et Venemaa on agressor ja Eesti ei ole. Jumala tõsi. Aga kas seaduse silmis sõnad „Olen venelane“ ikka tähendavad agressiooni heakskiitu? Kindlasti mitte.
Kas selline kleebis autoklaasil on provokatsioon? Kindlasti on. Iga protest ongi oma olemuselt provokatsioon, kuid selle konkreetse aktsiooniga kaasa läinud inimeste motiivid võivad olla erinevad ja nendega peab esmalt suhtlema.
See aga, kes kipub kohe reageerima kleebistele stiilis „tuleb tõhusamalt karistada pesuehtsaid terroriste“ (tsitaat ühe aktiivse kodaniku sulest) tegelikult tuleb provokatsiooniga kaasa. Ja tulemus on see, et mõlemad kütavad üles pingeid - ühed kombates seaduse piire, teised kutsudes üles seadustele vilistama ja tõmmates meelevaldseid paralleele.
Laskem politseil teha nende tööd nii, nagu nad peavad vajalikuks - seadused, mille alusel politsei tegutseb, ongi selleks, et piirata instinkte ja tagada ühiskonnale normaalne seaduspärane funktsioneerimine. Aga ka selle pärast, muideks, et erinevalt lehtedes arvajatest on politseil kogemus ning teadmised riskide hindamisel ja pingete maandamisel.
Meie aga pidagem meeles, et provokatiivne protest on loomulik marginaliseerumise tagajärg. Ja tehkem järeldused!