Valitsus ei arvesta kodanikuühiskonnaga, mida ta küll enda sõnutsi nii armastab ja mille eest seisab, kirjutab Euroopa Parlamendi saadik Jana Toom Delfis.
Neljapäeval, 4. septembril tegi Tallinna halduskohus Eesti demokraatia jaoks väga olulise otsuse: ta läks vastuollu valitsuse seisukohaga Nursipalu harjutusvälja laiendamise kohta. 81 eraisiku, kahe äriühingu ja kahe keskkonnaorganisatsiooni kaebus rahuldati.
Muu hulgas on see signaal ühiskonnale: Eestis on võimalik mitte ainult minna kohtusse võimude vastu, vaid ka võita.
See signaal pole mitte ainult õige, vaid ka äärmiselt ajakohane. Valitsev koalitsioon jätkab ju rekordiliselt madala 14-protsendilise toetuse juures oma häbiväärset käitumist.
Valitsus ei arvesta kodanikuühiskonnaga, mida ta küll enda sõnutsi nii armastab ja mille eest seisab. Seda näitab ka lugu petitsioonist, milles nõuti toiduainete käibemaksumäära langetamist. Sellele petitsioonile kirjutas alla iga kümnes täiskasvanud Eesti elanik. Vastuseks nimetas rahandusminister Ligi neid lollideks ja naeris vaesuse probleemi välja, viidates ülekaalulisusele.
Michal pole Trudeau
Vaadakem ka peaministri reitinguid. Tuletagem meelde, et näiteks Kanada peaminister Justin Trudeau astus tagasi, kui tema reiting langes 22%-ni. Kristen Michali näitaja on täna üle nelja korra madalam, vaid 5%. Michali reaktsioon? „Kui midagi, siis see motiveerib mind oma tööd paremini tegema, rohkem suhtlema, seletama. Ega seegi halb ei ole.“
Selge see, et poliitilise kultuuri osas on Michalil Trudeau’ni veel pikk tee ees. Aga üldiselt on see lihtsalt pilkamine. Michal, Ligi ja teised naeravad meile tegelikult näkku.
Kohtu otsus Nursipalu kohta on nädala jooksul juba teine kaitseministeeriumile antud ninanips. Esimeseks ninanipsuks oli riigikontrolli auditi tulemus, mis näitas, et kaitseministeerium oli „ekslikult“ maksnud välismaa tarnijale suure ettemakse.
Hiljem selgus, et tarnija oli USA. Mis sisuliselt tähendab, et Eesti andis Ameerikale intressivaba laenu 40 miljoni dollari ulatuses. Meie vaesuse ja rekordilise inflatsiooni tingimustes on see lubamatu luksus.
Siiski asus kaitseminister Hanno Pevkur oma asutust raevukalt kaitsma: see on ju kaitse huvides, see on ju USA, mis siin siis valesti on?
Nursipalu harjutusvälja laiendamise juhtum on samast sarjast. Iseloomulik on see, kuidas Tallinna halduskohus oma otsust selgitas. Kohtunikud ei ole üldse harjutusvälja vastu. Neile ei meeldinud teine asi: valitsus, otsustades harjutusvälja laiendada, eiras planeerimisseadust.
Kaitseministeerium kui kolhoos
Jah, relvaseadus lubab seda teha, kui ainus eesmärk on riigikaitse tagamine ning planeerimismenetluse viivitus suurendaks ohtu riigikaitsele. Kohus otsustas aga, et planeerimisprotseduurist tingitud viivitus ei suurenda antud juhul ohtu riigikaitsele.
Teisisõnu pidi kaitseministeerium tegutsema kõigile kehtivate reeglite järgi: läbi viima täieliku riigi eriplaneeringu protseduuri; tellima eelnevalt müra taseme uuringud; võtma nende tulemusi otsuse tegemisel arvesse; kaaluma kõiki alternatiive ja mõtlema inimestele, kes võivad kannatada.
Loogika „kui see on vajalik riigikaitseks, pigistame kehtestatud reeglite ees silma kinni“ on lihtsalt vana küüniline „eesmärk pühitseb abinõu“.
Selline tees on totalitaarsete riikide aluseks. Ka seal on tavaliselt seadused, kuid „kui see on vajalik asja huvides“, võib neid eirata.
Meil on kombeks nõukogude aega kritiseerida, kuid kas Eesti kaitseministeerium on nõukogude juhtimisstiilist kaugel?
Ministeeriumi kantsleri reaktsiooni riigikontrolli kriitikale arvesse võttes – „vigade eest vastutab kogu kaitsevaldkond kollektiivselt“ – no vist väga ei ole.
Pole ime, et riigikontrolör Janar Holm pidi kantslerile meelde tuletama, et kaitseministeerium ei ole kolhoos. Või siiski on?
Seega võib mainitud kohtuotsust ainult tervitada. Muidugi ei ole see lõplik võit, valitsus kindlasti kaebab selle otsuse edasi ja vajadusel läheb riigikohtuni välja.
Kuid loodan siiski, et Reformierakonna helgemates peades juurdub lõpuks värske, kuigi banaalne mõte: meelevaldsus juhtimises on kindel tee poliitilisele surnuaiale.