Mais avati Strasbourgis Euroopa Liidu tuleviku konverents. Aasta jooksul on Euroopa Liidu riikide elanikel võimalus kõnelda, millisena nad tulevikku näha soovivad, teha ettepanekuid. Sellega seoses korraldab Euroopa Parlamendi liige Yana Toom (fraktsioon Renew Europe) veebikonverentsi mittekodanike õiguste teemal „Unustatud eurooplased“.
Seal kavatseb osaleda ka 52-aastane Tallinna ärimees, halli passi omanik Aleksandr Tsarkov.
Kas kodakondsusetus mõjutab teie ettevõtlustegevust? Kui jah, siis kuidas?
30+ karjääriaasta jooksul olen õppinud üle saama enamikust sellest staatusest tulenevatest probleemidest. Nagu öeldakse, kui probleemi saab raha abil lahendada, siis pole see probleem, vaid kulu – kuigi ma pean selliseid kulutusi üheks diskrimineerimise liigiks. Enamik probleeme on seotud liikumisvabadusega. Peale Schengeni ala ja Venemaa viisat on vaja kõikjal. Oli aeg, mil nõutavate viisade arvu tõttu passi jätkus vaid paariks aastaks. Ja veel üks oluline asi: paljud riigid, näiteks Suurbritannia, on Eestis viisakeskused sulgenud ning viisa saamine on seetõttu praegu väga pikk ja kulukas protseduur. On ka probleeme, mida ei saa üldse lahendada – näiteks ei pääse Eesti mittekodanikud sellistesse riikidesse nagu Maroko ja Araabia Ühendemiraadid.
Te olete erakordne halli passi omanik selles mõttes, et seisate aktiivselt oma õiguste eest. Tänavu 16. juunil arutati Euroopa Parlamendi Petitsioonikomisjonis teie petitsiooni mittekodanike õiguste kohta. Üldiselt on mittekodanikud pigem passiivsed. Mis te arvate, miks?
Inimesed kalduvad minema pigem kergema vastupanu teed. Noortel, keda koolis kodakondsuse saamiseks ette valmistatakse, on lihtsam see saada kui „võõraks“ jääda. Paljud on surnud – teiste hulgas ka minu isa, kes tuli eelmise sajandi viiekümnendatel aastatel oma ajaloolisele kodumaale (tema esivanemad rändasid Siberisse Stolõpini reformi ajal), et olla viimased 30 aastat oma elust mittekodanik. Ja siin on nii nagu ettevõtluseski – igaüks ei saa olla ettevõtja, ent juhi puhul, kes oskab seada õiged eesmärgid, leida sobivad tööriistad ja tõmmata inimesi kaasa, annavad endast märku ja pakuvad tuge paljud. Praegune pilt ei ole rõõmus – kui Yana Toom välja arvata, siis on mul raske nimetada poliitikuid, kes väljendaksid pidevalt selgelt ja avalikult oma seisukohta kodakondsusetuse suhtes.
Kodakondsusküsimused kuuluvad riigi vastutusalasse – selle argumendi taga Euroopa Parlament, Euroopa Komisjon, Eesti ja Läti varjavad end juba 17 aastat. Mida tuleks teie arvates teha, et kodakondsusetuse institutsioon põhimõtteliselt kaotada?
Eestis ja Lätis on korraldatud nii, et need, keda see probleem puudutab, on protsessidest, millega seda mõjutada saaks, seadusandlusega kõrvale jäetud. Ma tean ainult ühte õiguslikku mehhanismi, mis on mittekodanikele kättesaadav. See on miiting. Kuid teades, kuidas meil meeleavaldajatega sageli käitutakse, samuti arvestades niisuguste pretsedentide puudumist, kus miiting poliitilist otsust oleks mõjutanud, ei saa selle mehhanismiga arvestada. Seetõttu tulekski põhimõtteline otsus kodakondsusetuse institutsiooni likvideerimise vajaduse kohta teha minu arvates Euroopa tasandil, kus seda teemat saab käsitleda ilma poliitilise ja ajaloolise taustata. Kui Eesti ei soovi näha, et inimesed, kes on aastakümneid sellel maal elanud, töötanud ja makse maksnud, on teistega võrdsed, siis Euroopa Liit tervikuna peab ju seda nägema.
Intervjueeris Euroopa Parlamendi liikme Yana Toomi Eesti büroo nõunik Margarita Kornõševa