Nädala pärast, 7. mail, algab Portugali linnas Portos rahvusvaheline tippkohtumine – seekord mitte tavaline, vaid sotsiaalne, Porto Social Summit. Euroopa liidrid peavad otsustama, kuidas muuta tegelikkuseks Euroopa sotsiaalõiguste sammas, mis muuseas võeti suure käraga vastu sellal, kui Eesti oli Euroopa Liidu eesistujariik.
Summit hakkab arutama teemasid, mis pandeemia harjal teevad muret kõigile: tööhõive, võrdsed võimalused, sotsiaalkaitse ja tervishoid. Konkreetsemalt on meil seni teada eesmärgid, mis püstitas Euroopa Komisjon: nimelt 2030. aastaks:
- 78% elanikkonnast vanuses 20 kuni 64 aastat peavad omama tööd – praegu on töö 72%-l;
- 15 miljonit eurooplast peavad pääsema vaesusriski rühmast – praegu on selliseid inimesi sadu miljoneid, kui mitte rohkem.
Samuti on oluline eluasemeprobleem. Euroopa Liidus maksab iga kolmas elamispinna eest liiga palju, iga neljas elab kitsastes tingimustes, igal viiendal on kodus niiske, iga kümnes kannatab elamispinna puudumise tõttu. Meil on 700 000 kodutut, peaaegu 30% noortest on sunnitud elama koos vanematega. Või vaatame töötasu: 10% Euroopa Liidu töötajatest elab vaeuses.
Üldiselt, teemadest, millega tegeleda, puudust ei tule. Euroopa Parlament ütles samuti oma sõna, võttes vastu raporti „Tugev sotsiaalne Euroopa õiglaseks üleminekuks“ – see on meie nägemus sellest, millised probleemid ja kuidas lahendada tuleb. Töötasin selle dokumendiga variraportöörina.
Kui on ka halvad uudised. Keegi pole veel midagi otsustanud, aga üksteist Euroopa Liidu riiki on juba öelnud, et nad ei lase kehtestada ühtset sotsiaalpoliitikat. 22. aprillil ilmutasid nad avalduse, kus kinnitasid: loomulikult, Euroopa Liidu eesmärgid on head ja õilsad, sotsiaalõiguste sammas suurepärane, aga seda kõike üksnes siis, kui Brüssel vaid suunab ja täiendab liikmesriikide reforme. Mitte rohkem. Tööhõive, haridus, pensionid – see kõik on „iga riigi enda vastutus“, mida nad ei kavatse mitte kellegagi jagada. See tähendab: raha eest aitäh, aga subsidaarsuse põhimõtet ja suveräänsust ära puutu.
Iseloomulik on see, et alla kirjutanute hulgas pole ei Prantsusmaad, Saksamaad ega Lõuna-Euroopa vaeseid riike. See-eest on seal Baltimaad täies koosseisus, samuti skandinaavlased, Austria, Holland, Iirimaa, Malta ja Bulgaaria. Skandinaavlaste ja teiste rikkuritega on kõik selge. Niisuguste vaesemate riikide nagu Eesti ja Bulgaaria allkirju sellel avaldusel on raskem mõista.
Mida halba võib teha Euroopa sotsiaalpoliitika vaesele riigile? Mida on õudset minimaalpalgas, mis oleks 60% mediaanpalgast ja 50% keskmisest palgast? Millega ähvardaks meid kodutute kaitsmine Euroopas?
Kuid vaid keegi selgitaks mulle.
Tõsi, ei saa jätta nõustumata, et stardipositsioon on Euroopa Liidu riikidel erinev. Kuid selle jaoks ongi kasulikud üldised standardid, et vahe vähehaaval kaoks. Igal juhul oleks hea esmalt aru saada, millised ettepanekud Euroopa Komisjon teeb, ja alles pärast käte-jalgadega nende vastu võidelda. Meie aga ehmusime enneaegselt. Kahtlustan, et võtmesõnaks on siin haridus. Kui Euroopa Liit hakkab seda valdkonda kuidagi reguleerima, siis ei lähe läbi ka plaan viia kõik koolid üle eesti keelele. No kas siis midagi niisugust võiks lubada???
Aga pärast hakkame jälle rääkima, et Euroopa projekt on halb, sest ei tee inimeste heaks mitte midagi. Brüssel püüab. Ja põrkab mõnikord just nimelt niisuguse seina vastu.