Pöördumised Euroopa Parlamendi liikme Jana Toomi büroosse on sageli seotud võlgnike ja kohtutäiturite tegevuse teemaga: kuidas saab võlgnik säilitada võimaluse normaalselt töötada ja ennast ülal pidada olukorras, kus kohtutäitur on juba pikemat aega maksimaalselt lubatud summa töötasust kinni pidanud ning inimene on sunnitud võtma lisatöö?
Ja veel:
- kas kohtutäitur hakkab tegema kinnipidamisi ka täiendavalt sissetulekult;
- kuidas on võimalik kohtutäituriga kokku leppida, et ta jätaks võlgniku kontole rohkem raha;
- kas tasub kaaluda füüsilise isiku pankrotti ning kas see aitab võlgadest vabaneda?
Selgitab jurist Sofja Pevzner-Belošitski.
„Paljud võlgnikud seisavad silmitsi olukorraga, kus kohtutäitur peab pika aja jooksul töötasust kinni maksimaalselt lubatud summa, jättes inimesele vaid seadusega ette nähtud miinimumi. Eriti keeruline on see olukord juhtudel, kui sissetulek on ebastabiilne, inimene töötab vahetustega, õpib või on sunnitud võtma lisatöö, et säilitada võimalus tasuda eluaseme, transpordi, laenude ja muu vältimatu eest.
Teise töökoha või täiendava ametliku sissetuleku olemasolu ei vabasta neid vahendeid arestimisest. Kohtutäituril on õigus arvestada kogu võlgniku ametlikku sissetulekut ning seetõttu võib kinnipidamisi teha ka teiselt töötasult ning tuludelt. Tegelikkuses aitab lisasissetulek sellises olukorras enamasti üksnes võlga kiiremini vähendada ning lühendada täitemenetluse kogukestvust.
See ei tähenda siiski, et inimesel puudub täielikult võimalus olukorda mõjutada.
Kohtutäiturid on kompromissideks valmis
Eesti õiguskord lähtub põhimõttest, et täitemenetlus ei tohi viia inimest täielikku majanduslikku võimetusse ega võtta temalt võimaluse normaalselt eksisteerida ja töötada. Seetõttu on teatud juhtudel võimalik pöörduda kohtutäituri poole taotlusega vähendada kinnipidamisi või leppida kokku kindlas igakuises maksesummas. Praktika näitab, et paljud kohtutäiturid on kompromissiks valmis, kui inimene töötab ametlikult, ei varja oma sissetulekuid ning teeb regulaarselt makseid.
Üldjuhul osutub kõige mõistlikumaks lahenduseks kokkulepe konkreetse igakuise maksesumma osas, mida inimene suudab pikema aja jooksul reaalselt tasuda ilma, et ta kaotaks lõplikult oma majandusliku stabiilsuse. Selleks tuleb võlgnikul koostada motiveeritud avaldus kohtutäiturile, milles kirjeldada üksikasjalikult oma praegust majanduslikku olukorda: sissetulekute suurust, igakuiseid vältimatuid kulusid, üüri, kommunaalmakseid, laenukohustusi, transpordi-, õppe-, ravikulusid, laste või loomade ülalpidamiskulusid. Väga oluline on näidata, et inimene ei hoidu maksmisest kõrvale, vaid vastupidi — püüab säilitada võimalust stabiilselt töötada ja jätkata võla tasumist mõistlikus ulatuses.
Üldjuhul on kasulik lisada avaldusele ka tõendavad dokumendid: pangakonto väljavõtted, üürileping, kommunaalarved, krediidilepingud, sissetulekut tõendavad dokumendid ning muud materjalid, mis kinnitavad tegelikke kulusid ja rahalist koormust. Samuti on soovitatav kohe pakkuda välja konkreetne igakuine maksesumma, mida inimene on objektiivselt suuteline pikaajaliselt tasuma.
Millest sõltub maksegraafiku kokkuleppimine
Samas tuleb mõista, et maksegraafiku kokkuleppimise võimalus sõltub suurel määral mitte ainult kohtutäiturist, vaid ka võlausaldaja seisukohast. Tegelikult täidab kohtutäitur sissenõudja nõudeid ning kui võlausaldaja on kategooriliselt kinnipidamiste vähendamise või maksegraafiku võimaldamise vastu, muutub kompromissi saavutamine märkimisväärselt keerulisemaks.
Praktika näitab siiski, et kui võla taga ei ole isiklikku konflikti ega emotsionaalset vastasseisu, on kokkuleppele jõudmine tavaliselt oluliselt lihtsam. Näiteks krediidiasutuste, pankade, liisinguettevõtete või riigi ees olevate võlgade puhul on mõistliku kokkuleppe saavutamise tõenäosus sageli suurem, kuna selliste sissenõudjate jaoks on olulisemad stabiilsed ja prognoositavad maksed. Samas alimentide või isiklike konfliktidega seotud vaidlustes on kokkuleppe saavutamine sageli märksa keerulisem.
Eraisiku pankrot
Paljud inimesed küsivad ka eraisiku pankroti kohta. Jah, Eestis on füüsilise isiku pankrotimenetlus olemas ning teatud olukordades võib see aidata inimesel vabaneda osast võlgadest ja alustada oma majanduslikku elu uuesti. Samas on pankrot tõsine menetlus pikaajaliste tagajärgedega ning seda tasub kaaluda eelkõige siis, kui võlgade maht ei ole objektiivselt enam mõistliku maksegraafiku korralgi tasutav.
Seetõttu soovitatakse enne pankrotiavalduse esitamist üldjuhul esmalt püüda olukorda lahendada läbirääkimiste teel kohtutäituri või võlausaldajaga, hinnata reaalselt võlgade kogumahtu, kinnipidamiste suurust ja edasiste maksete perspektiive. Paljudel juhtudel võimaldab õigesti koostatud maksegraafik olukorda stabiliseerida ilma pankrotimenetluse vajaduseta.
Võlgade ümberkujundamine
Eraldi tuleb märkida, et Eestis võib eraisiku pankroti alternatiiviks olla füüsilise isiku võlgade ümberkujundamise menetlus. Paljudel juhtudel on tegemist pehmema ja praktilisema mehhanismiga, mis võimaldab inimesel säilitada majandusliku stabiilsuse ning samal ajal võlad korrastatult lahendada ilma täieliku pankrotimenetluseta.
Seaduse kohaselt võib tõsiste makseraskuste tekkimisel võlgnik pöörduda maakohtu poole maksejõuetusavaldusega, et algatada võlgade ümberkujundamise menetlust. Kui kohus võtab avalduse menetlusse, määratakse usaldusisik, kes alustab võlgniku majandusliku olukorra analüüsimist.
Usaldusisik koostab vara- ja võlanimekirja, hindab inimese varalist seisu, sissetulekuid, vältimatuid kulusid ning üldist maksevõimet. Praktikas mängivad just usaldusisiku arvamus ja tema koostatud võlgade ümberkujundamise kava hilisemas kohtulahendis keskset rolli. Seetõttu on võlgniku jaoks äärmiselt oluline teha määratud usaldusisikuga maksimaalselt avatud ja heauskset koostööd ning mitte varjata sissetulekuid, vara ega muid majanduslikke asjaolusid.
Aga mida suudab kohus?
Kohtusse pöördumine ei tähenda veel automaatselt ümberkujundamiskava kinnitamist. Esialgses etapis otsustab kohus üksnes selle, kas avaldus võetakse menetlusse. Edasi hinnatakse juba seda, kas inimese maksevõime on võimalik taastada võlgade ümberkujundamise kaudu ilma täieliku pankrotimenetluseta.
Kohus algatab ümberkujundamise menetluse tavaliselt olukordades, kus inimene kogeb küll tõsiseid rahalisi raskusi, kuid tema olukord ei ole veel lõplikult lootusetu. Teisisõnu — kui on olemas reaalne võimalus võlad järk-järgult tasuda mõistliku maksegraafiku, intresside vähendamise, tähtaegade pikendamise või muude meetmete abil, võib kohus pidada ümberkujundamise menetlust pankrotist sobivamaks lahenduseks.
Samas näeb seadus ette ka alused, mille korral kohus võib menetluse algatamisest keelduda. Näiteks juhul, kui tuvastatakse, et võlgnik esitas tahtlikult valeandmeid, varjas vara, takistas võlausaldajate nõuete rahuldamist või kuritarvitas oma õigusi. Lisaks on sellise menetluse korduv algatamine seadusega piiratud, sealhulgas juhul, kui inimese suhtes on viimase kümne aasta jooksul juba toimunud võlgade ümberkujundamise või kohustustest vabastamise menetlus.
Pärast menetluse algatamist määrab kohus tähtaja, mille jooksul peab usaldusisik koostama võlgade ümberkujundamise kava. Üldjuhul on selleks tähtajaks kuni 60 päeva koos võimalusega seda pikendada.”
Foto: hippopx.com (CCO 1.0)