Tallinna elaniku pöördumine Euroopa Parlamendi liikme Jana Toomi Eesti büroosse: „Seoses mulle osutatud arstiabiga tekkisid mul tõsised kahtlused arsti tegevuse õigsuses. Arvan, et ta eksis diagnoosi panemisel, mille tõttu mu seisund pärast tema määratud ravi ainult halvenes.
Kelle poole ja millises järjekorras võin pöörduda nõudega mulle tekitatud kahju hüvitamiseks ning millised õiguslikud kaitsemehhanismid on selles olukorras kõige tõhusamad?“
Selgitab jurist Sofja Pevzner-Belošitski.
„Eelkõige on oluline mõista, et mitte iga ravi ebasoodne tulemus ei tähenda automaatselt meditsiinilist viga. Meditsiin on keeruline valdkond ja isegi arsti õigete tegevuste korral ei pruugi tulemus alati olla positiivne. Kui patsiendil on aga alust arvata, et arst tegi midagi valesti, pakub tänapäevane õiguslik regulatsioon piisavalt laia valikut vahendeid oma õiguste kaitsmiseks.
Võtmetähtsusega on järjekindel ja kaalutletud lähenemine: asjaolude fikseerimine, dokumentide kogumine, seadusega ettenähtud mehhanismide asjatundlik kasutamine ja mõistlike tähtaegade järgimine pöördumisel. Oluline on mitte lükata oma õiguste kaitsmist edasi ja astuda õigeaegselt vajalikke samme, tuginedes tervele mõistusele ja jättes kõrvale liigsed emotsioonid.
Kaebus raviasutusele
Esimene samm on reeglina pöördumine raviasutuse poole. See võib tunduda formaalsusena, kuid praktikas on sellel etapil suur tähtsus. Esiteks saab patsient kuulda kliiniku ametlikku seisukohta. Teiseks vormistab ta oma nõuded kirjalikult. Kaebuses on oluline üksikasjalikult kirjeldada ravi kulgu, märkida, milles täpselt patsiendi arvates tehti viga ja milleni see viis.
Kui tegemist ei ole ainult meditsiinilise aspektiga, vaid näiteks teeninduse kvaliteedi, abi kättesaadavuse või meditsiinipersonali käitumisega, võib täiendavaks kanaliks olla pöördumine Tervisekassasse. See asutus teostab järelevalvet oma lepingupartnerite poolt osutatavate teenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse üle.
Tähelepanu! Tervisekassa ei tegele kahju hüvitamise küsimusega, vaid hindab teenuste vastavust kehtestatud nõuetele.
Patsiendikindlustus
Olulised muudatused õiguslikus reguleerimises toimusid 1. novembril 2024, kui Eestis kehtestati tervishoiuasutuste kohustuslik vastutuskindlustuse süsteem – nn patsiendikindlustus.
See uuendus lihtsustas patsientide jaoks oluliselt hüvitise saamise protseduuri. Nüüd, kui ravi käigus tekitati kahju, mida oleks nõuetekohase meditsiinilise abi osutamisel olnud võimalik vältida, on patsiendil õigus nõuda hüvitist otse kindlustussüsteemi kaudu. Praktikas tähendab see, et patsient võib pöörduda kas raviasutuse poole, kus talle abi osutati, või otse kindlustusseltsi poole, mis on kindlustanud selle raviasutuse vastutuse. Kindlustusandja viib läbi kontrolli, hindab juhtumi asjaolusid ja teeb otsuse hüvitise maksmise kohta. Kiiremini, kui seda teeb kohus. Kindlustusandja andmed on kohustatud patsiendile edastama raviasutus, kelle süül viga toime pandi.
Eraldi tuleb rõhutada, et patsiendikindlustuse süsteemi ei kohaldata juhtudel, kui tervisekahju on tekitatud tahtlikult. Sel juhul tuleb pöörduda politsei poole, kuna tegemist võib olla võimaliku kriminaalvastutusega.
Lepituskomisjon
Kui patsient ei ole kindlustusfirma otsusega nõus, on tal õigus see vaidlustada spetsiaalses asutuses – Terviseameti juures tegutsevas lepituskomisjonis.
See komisjon on sõltumatu kohtuväline organ, mis lahendab patsiendikindlustusega seotud vaidlusi. Sinna pöördumine võimaldab saada olukorra täiendavat hinnangut, ilma et oleks vaja kohe kohtusse minna.
Kohtutee
Vaatamata kohtuvälistele mehhanismidele jääb patsiendile igal juhul õigus pöörduda kohtusse. Kohtumenetlus on peamine kaitsemeede, kui tegemist on märkimisväärse tervisekahjustusega või kui pooled ei suuda kokkuleppele jõuda.
Kohtus võib patsient nõuda nii materiaalse kahju hüvitamist, näiteks ravi- ja taastusravi kulude katmist, kui ka moraalse kahju hüvitamist, mis on seotud valuga, kannatustega ja elukvaliteedi halvenemisega.
Sellistel juhtudel on peamine tõendusmaterjal. Oluline ei ole lihtsalt tunne, et ravi oli vale. Tuleb tõendada, et arsti tegevus ei vastanud meditsiinilistele standarditele ja et just see oli tervise halvenemise põhjuseks. Tavaliselt on selleks vaja sõltumatut meditsiinilist arvamust, ekspertiisi ja eksperdi kutsumist kohtusse.“