Küsisin koolis, paljud neist näevad end tulevikus mitme lapse vanemana. Ei tõusnud ainsatki kätt, kirjutab Euroopa Parlamendi saadik Jana Toom oma arvamusel Delfis.
Hiljuti raputas Eestit uudis sellest, et lisaks madalale sündimusele on meil ka negatiivne rändesaldo, mille tõttu elavnes taas arutelu teemal, kuidas lahendada demograafilist kriisi.
Kriisi, mida, muide, globaalselt ei eksisteeri – 20. sajandi alguses elas maamunal 1,6 miljardit inimest, 120 aastat hiljem 8,5 miljardit. Need uued miljardid inimesed ei tule aga Euroopast, vaid hoopis mujalt, nii et Eesti pole siin sugugi erand – madal sündimus kimbutab eelkõige arenenud riike. Ja paljudes neist otsitakse probleemile lahendust.
Kõige tõhusam on muidugi laste saamine – omal ajal sünnitasin reipalt, kuigi lokaalset kriisi see ära hoida ei suutnud. See aga ei tähenda, et olen nüüd valmis nõudma fertiilses eas naistelt, et nood tooksid ilmale uusi maksumaksjaid, kes meie suures osas lastetule ühiskonnale tulevikus pensioni maksaksid. Miks nad peaksid?
Minu enda emaks olemise staaž on peaaegu et pikem kui tööstaaž. Sain oma esimese lapse, kui olin 22, ja liitusin ka tudengemade klubiga. Eks rasedaid tudengeid oli Pälsoni ühikas alati, aga enne poja sündi ei andnud ma endale aru, et lapse saamine liidab nii tugevalt nii paljusid inimesi, kellel muidu pole suurt midagi ühist. Nüüd siis järsku oli.
Defitsiidiajastu – elasime peost suhu, jagasime üksteisega nippe, kuidas teha kohupiima ja kust saab beebitoitu, käest kätte rändasid targad laste kasvatamisele pühendatud raamatud, olime üksteisele abiks laste hoidmisel. Minu sõbranna, kellel oli viiendaks kursuseks kaks tütart, elas koos kursakaaslasest abikaasaga sealsamas ühikas neljandal korrusel. Kaks narivoodit – üks lastele, teine vanematele, raamaturiiul, laud ja sisseehitatud kapp. Laste kelgud/kärud olid lükatud nurka, et külg ees tuppa ikka pääseks.
Hommikul viidi tüdrukud lasteaeda, vanemad suundusid ülikooli või raamatukogusse. Õhtul tegeles Ira lastega, Ženja teenis perele raha majahoidjana ja keegi ei vaadanud neid kui kaheksandat maailmaimet – kaheksakümnendate lõpus oli noortel kombeks abielluda ja saada lapsi. Tõsi, mõni sattus täiega hoogu – minust näiteks sai juba 26-aastaselt kolme lapse ema.
Mitte et ma tahaksin siin kirjutada endast – keda see ikka huvitab –, aga selle demograafilise kriisi arutelu taustal üritan ikka ja jälle aru saada, kuhu see laste saamise komme kadus.
Ebakindlus tuleviku ees
Paar nädalat tagasi käisin esinemas ühes gümnaasiumis. Saal oli lapsi (no mis lapsi, enamik 18+ – mina selles vanuses olin lõpetamas teist kursust) puupüsti täis, neli 12. klassi. Arutelu oli avatud ja sisukas, üks poiss küsis: mida te kavatsete teha demograafilise kriisi lahendamiseks?
Vaatasin neile otsa ja küsisin: tõstke käed, kes näeb ennast tulevikus mitme lapse vanemana? Mis te arvate, mitu kätt ma nägin? Õige: ühtegi. Üks noormees tegi küll liigutuse, justkui tõstis kätt, aga siis vaatas ringi, lõi silmad maha ja teeskles, et kohendas juukseid.
Ja kui päris aus olla, pole ma üldse kindel, et eksisteerib poliitiline otsus (otsuste kompleks), mis oleks kooskõlas inimõiguste standarditega ning samas paneks need tublid noored meelt muutma. Liiga paljud neist, kes võtavad sõna demograafia teemadel, laskuvad oma retoorikas uskumatult madalale.
Abordikeeld, lahutamatu abielu ja muud justkui keskajast pärit piirangud teeniksid võib-olla eesmärki, aga kusagil Talibani käe all, mitte vabas Eestis. Sest lisaks sellele, et need soovitused on teravas vastuolus inimõigustega, ei lahenda nad olemasolevaid probleeme. Probleeme aga on siin üksjagu.
Esimene ja kõige suurem on muidugi ebakindlus. Minu vanemad lapsed (36, 35, 33) sündisid korteris, mille sain hiljem erastada ja mis on ka tänapäeval igati elamiskõlblik, nii et isegi kui ma ei oleks suutnud vahepeal oma elamistingimusi parandada, oleks meil katus igal juhul pea kohal. Tänapäeva noored tihtilugu peavad valima, kas päris oma kodu (veerandsajandise laenuga) või laps.
Mu vanemad lapsed on ilmselt ka viimase põlvkonna esindajad, kellel olid tegusad vanaemad-vanaisad. Selleks ajaks, kui mina pensionile pääsen, on lapselapsed juba suured ega vaja vanaema abi – annaks jumal, et vanaema veel mõne aasta nende abi ei vajaks.
Muuseas, Bulgaaria, kus on EL-I kõrgeim sündimus, on pea viimane liikmesriik, kus n-ö vanavanemate institutsioon on veel alles. Belgias, kus, nagu meilgi, ei saa vanavanemad lastelastega tegeleda, toimib varajase (alates 5-st elukuust) lastehoiu süsteem. Tõsi, ka seal on sündimus langemas, aga ikka on vastav koefitsient 1,44 meie 1,18 vastu.
Ka tööturu seis on teistsugune – ükskõik kui sügavas augus me ka poleks, olukorda, kus saadetud CV-le ei vastata kuude kaupa, pole mina elu sees kogenud. Ikka leidsin endale tööotsa, et peret üleval pidada. Tänapäeva noored on tööturul märksa hullemas olukorras. Ja kurikuulus stagflatsioon, mida eksperdid Euroopale ennustavad, ei sisesta kuidagi inimestesse usku, et nad saavad hakkama endale võetud kohustustega ka aasta, viie ja kümne pärast. Aga laps on kohustus, mille osas meelt muuta ei saa.
Olud on muutunud mitmel rindel
Sõjahirmust ei tasu isegi rääkida – kolmkümmend aastat tagasi elasime me lootuses, et elu läheb paremaks, ja nii ka läks. Tänapäeva ootus on otse vastupidine ja pole paraku välistatud, et ka see võib täituda.
Lisaks muidugi on muutunud ka elustandardid ja arusaam sellest, kuidas elus läbi lüüa. Enne tuleb ikka kindlustada korralik vundament ja alles siis saab mõelda laste peale, aga kui sa saad esimese lapse kolmekümnendate lõpus, jääb ta suure tõenäosusega ka viimaseks.
Meie palju kiidetud vanemahüvitise süsteem on hea – ka mina poleks ilmselt ilma selleta oma pesamuna 39-aastaselt sünnitanud. Aga see on disainitud nende jaoks, kelle karjäär on juba nii tugev, et võimaldab korraks lapsepuhkusel ära käia. Kellel ei ole, peab tööle naastes leppima madalama palga ja sellega, et konkurentsivõitluses on ta kaotaja. Ja siis tuleb mängu palgalõhe, mis omakorda viib pensionilõheni.
Laps aga vajab riideid, korralikku toitu, kultuurilisi sündmusi, huvikooli, sporti ja mida kõike veel. See on kallis, isegi väga kallis lõbu. Nagu ütles mulle tuttav üksikema: laps on luksus, mida igaüks endale lubada ei saa. Kõlab küüniliselt, aga vaadakem statistikat: 2024. aastal tajus suhtelist vaesust 38% üksikvanemaga peredest ja 14% nii ühe kui ka kolme ja enama lapsega peredest. Absoluutses vaesuses elavate laste arv on aga võrreldes 2023. aastaga pea kahekordistunud: 2,4% vs. 4,2%. Täpsustuseks: absoluutne vaesus tähendab, et inimene ei suuda end ära elatada.
Mul on juba aastaid komme, et kui lähen oma poliittelgiga tänavale, võtan kaasa suure panni ja küpsetan pannkooke. Ja tean juba ette, et selles linnaosas sellel tänaval tuleb varuda rohkem tainast ja moosi, sest sinna tulevad lapsed. Vaesed, kehvalt riides, näljased lapsed. Mõned häbenevad, aga ei pea siiski kiusatusele vastu ja küsivad lisa. Mõned küsivad kaasa – emale, vanaemale.
Iga kord pärast sellist telgis küpsetamist mõtled vägisi selle peale, et kannaks enne hoolt nende laste eest, kes juba on siia ilmale toodud, ja lõpetaks korraks selle hala demograafilisest kriisist. See oleks osa probleemi lahendusest. Riik ei saa sõjalise ohu suhtes midagi ette võtta, kuid majandus-, maksu- ja sotsiaalpoliitika valdkonnas on tal selleks kõik võimalused. Veelgi enam, see on riigi otsene kohustus. Kui riik tahab lapsi saada, peab riigist saama ka hooliv vanem, kelle peale võib loota.
*
Sündimuse suurendamise meetmed erinevates riikides
Ungari:
- 5% riigi SKP-st kulutatakse sündimuse suurendamisega seotud toetuste, laenude ja maksusoodustuste süsteemile;
- ühe lapsega emad on kuni 30-aastaseks saamiseni tulumaksust vabastatud;
- kahe ja enama lapsega emad on eluaegselt tulumaksust vabastatud.
Itaalia:
- kolme ja enama lapsega emad on sotsiaalmaksust vabastatud;
- iga vastsündinu eest makstakse perele ühekordset toetust 1000 eurot;
- Lõuna-Tiroolis (kõrgeim sündimus Itaalias) antakse vastsündinu vanematele pakett „Tere tulemast, laps“ lasterõivaste ja raamatutega ning kolme ja enama lapsega pered saavad Family+ kaardi alusel poodides soodustusi.
Rootsi:
- vastsündinu vanematele on ette nähtud 480-päevane ühine vanemapuhkus, millest 390 päeva makstakse palgaga seotud määra alusel, veel 90 päeva – standardmäära alusel.