Brüsseli veskid jahvatavad aeglaselt: Euroopa Parlamendi liige Jana Toom oli neli aastat tagasi SLAPP-tüüpi hagide variraportöör – ja alles nüüd rakendatakse see direktiiv Eesti õigusaktides.
Palusime Janal sellest direktiivist rääkida: milliseid probleeme see lahendab, millele see mõju avaldab.
– Mis on see SLAPP?
– Inglise keeles on see strategic lawsuits against public participation ehk „strateegilised hagid avaliku osaluse vastu”. Alustan kaugemalt: teate, millega erineb hea film või sari ajakirjanikest halvast? Halvas sarjas uurib ajakirjanik midagi, jälgib kedagi, saadab siis artikli toimetajale ning järgmisel päeval saavad kõik teada tõe näiteks halva korporatsiooni kohta. Aga heas sarjas toimub üks ajakirjaniku peamisi lahinguid tema enda meediaõigusosakonnaga. Juristid võivad peatoimetajale öelda: ei, seda artiklit ei tohi avaldada, meid kaevatakse kohtusse, me kaotame. Tean seda, sest olin ise palju aastaid ajakirjanik ja ajalehe peatoimetaja. Kui tegeled teravate teemadega, oled pidevalt kontaktis juriidilise osakonnaga.
Tegelikkuses, kui ajakirjanik või inimõiguste organisatsioon avastab midagi ebameeldivat, ähvardab vastaspool alati kohtuga. Ning kui tegemist on suurettevõttega või mõjuka poliitikuga, kelle taga seisab rahakas partei, mõtled kümme korda järele, kas nendega üldse suhelda tasub. „Sina“ ei ole isegi ajakirjanik, vaid meedia kui juriidiline isik. Meedial, eriti väikesel, on tavaliselt vähem raha kui suurel ettevõttel. Võib-olla sa lõpuks võidadki, aga alles mõne aasta pärast. Ning protsessi käigus lähed pankrotti.
– SLAPP on siis see, kui rikkad panevad aktivistidele suu kinni kohtusüsteemi kaudu?
– Jah. Pealegi on sageli tegemist hagidega, mis on teadlikult põhjendamatud või esitatud ainult selleks, et inimestele kahju tekitada. Nimetame asju õigete nimedega: see ei ole kohtusüsteemi heauskne kasutamine, see on kiusamine, ahistamine, katse kedagi tsenseerida. Sageli on see katse edukas. Kordan, et korporatsioonidel on palju rohkem raha ja energiat kui tavalisel ajakirjanikul või aktivistil. Samal ajal õõnestavad SLAPP-id demokraatiat ja koos sellega ka ühisturgu, mille toimimise eest vastutab Brüssel. Seal, kus puudub sõnavabadus ja korporatsioonid painutavad kohtusüsteemi enda kasuks, puudub ka turusuhete vabadus.
– Kas see puudutab ainult meediat ja MTÜ-sid?
– SLAPP-ide ohvrite nimekirjas on nii teadlased, kunstnikud kui ka näiteks informaatorid, kes riskivad oma karjääriga, paljastades tõde oma tööandja kohta. Rõhutan: jutt on kuritarvituste ja kuritegude paljastamisest sellistes valdkondades nagu põhiõigused või keskkond. See on ühiskondlikult oluline teave. Kui alluv rääkis kollasele portaalile, et tema ülemus magab sekretäriga, ja ülemus kaebab „vilepuhuja” kohtusse, ei ole see siiski SLAPP.
– Mida täpselt saab SLAPP-iga teha?
– Raporti, mille koostamisel olin variraportöör ja mida Eestis rakendatakse, tuum on menetluslikud tagatised. Kohtutel peab olema volitus SLAPP-i takistada, kohustada pahauskset hagejat kandma kõiki kohtukulud ning teda mingil viisil karistada. Ohver võib nõuda, et SLAPP-i ei võetaks arutlusele – kui põhjendamatut –, ning hagi põhjendatuse tõendamise koormus lasub hagejal. Riik on kohustatud tegema kõik, et vabastada kostja kohtukuludest.
– Kas siin on mingeid „aga“-sid?
– Peamine „aga“ on see, et direktiiv puudutab ainult piiriüleseid olukordi, kus asjasse on kaasatud kaks või enam riiki. Ühelt poolt on see oluline, sest korporatsioonidel on pikad käed ja nad võivad esitada hagi jurisdiktsioonis, mis võimaldab ohvrile rohkem haiget teha. Teiselt poolt ei sekku direktiiv kohtumenetlusse, kui hageja ja kostja on samast riigist ning hagi puudutab ainult ühte riiki. Eeldatakse, et konkreetses riigis piirduvad SLAPP-hagid selle riigiga.
– Kuidas hääletas Euroopa Parlament? Kas paljud olid vastu?
– Umbes viiskümmend, veel vähem oli erapooletuid, aga üle viiesaja parlamendiliikme hääletas „poolt“. 2024. aasta mais jõustusid SLAPP-ide vastased eeskirjad. Brüssel andis meile eeskirjade riiklikesse õigusaktidesse rakendamiseks kaks aastat – see tähendab, et käesoleva aasta mais aegub tähtaeg ja me peame olema valmis.
– Advokaat Martin Raude kirjutas ERR-is avaldatud arvamuses, et Eestil pole seda direktiivi eriti vaja – meil pole see nii oluline probleem. Aastatel 2010–2023 registreeriti Euroopas 1049 SLAPP-juhtumit, neist meil vaid neli...
– Ma ei saa päris hästi aru, mida tähendab „kõigest”. Arutame seda: Eesti elanikkonna osakaal ELis on 0,28%, samas moodustavad meie juhtumid 0,38% kõigist SLAPP-juhtumitest. Meie olukord on halvem kui ELi keskmine. Pealegi on juttu ainult avastatud SLAPP-juhtumitest. Neid avastatakse seal, kus nendega rohkem võideldakse. Meie pole nendega siiani kuidagi võidelnud, nii et arvan, et selliseid hagisid oli ikkagi rohkem. Ja see direktiiv on meile ikkagi vajalik – nii ohvrite abistamiseks, SLAPP-hagide esitajate karistamiseks kui ka, mis kõige tähtsam, ennetamiseks. Meil on seadused kuritegude vastu, mida meie juures pannakse toime harva või üldse mitte, kuid keegi ju ei ütle, et need seadused tuleks tühistada. Õigusruum toimib teisiti.
Meil on ka üsna konkreetseid näiteid SLAPP-hagidest ja me näeme, et iga selline juhtum mõjutab ühiskonda ja muudab midagi. Tuletagem meelde hagi Eesti Ekspressi ajakirjanike vastu, kes julgesid ilma prokuratuuri loata avalikustada üksikasju võimaliku rahapesu uurimise kohta Swedbankis. Tuletagem meelde, kuidas Kaja Kallas’e abikaasa ähvardas enda kohta arvamust avaldanud autorit kohtuga, nõudes vabandust ja 1500 eurot moraalse kahju hüvitamiseks – ning nõuded täideti.
Foto: Alain ROLLAND / European Parliament