Valitsuse rünnak palkade läbipaistvuse direktiivi vastu on tõeline kriminull, kirjutav Euroopa Parlamendi saadik Jana Toom (Renew Europe / Keskerakond) Delfis. Millised on ründajate motiivid, kes on tellija? Jälgige intriigi?
Tuletan meelde fakte. Kõikjal ELis (välja arvatud Luksemburgis) makstakse naistele võrreldes meestega vähem. Eriti Eestis, siin oleme kahjuks „liidrid“. Palkade läbipaistvuse direktiivi eesmärk on võidelda sellise diskrimineerimise vastu. Direktiiv kohustab suuri tööandjaid avalikult aru andma palgaerinevusest. Kui palgaerinevus samal ametikohal ületab 5%, on tööandja kohustatud selle kõrvaldama ja madalamat palka saavale hüvitist maksma. On ka teisi kasulikke punkte, nt tööandja peab töökuulutuses märkima palgavahemiku või sellest kirjalikult teavitama juba enne esimest vestlust.
16. aprillil teatas majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo (Reformierakond), et valitsus on otsustanud taotleda direktiivi edasilükkamist ja läbivaatamist. Väidetavalt „suurendab see ettevõtjate halduskoormust“. Järgmisena võttis sõna välisminister Margus Tsahkna (Eesti 200): "Tegu on ideoloogilise ja ülereguleeriva käskude-keeldude direktiiviga, mis võib-olla suretab välja ettevõtlust." Seda ideed toetas muidugi tööandjate keskliit.
Aga miks just nüüd?
Kes oleks võinud ennustada?
Palkade läbipaistvuse direktiiv kiideti heaks kolm aastat tagasi. 2023. aasta märtsis hääletas selle poolt Euroopa Parlament, kusjuures oravatest Euroopa Parlamendi liikmed Andrus Ansip ja Urmas Paet olid „poolt“. 2023. aasta aprillis võttis otsuse vastu ka viimane instants ehk ELi Nõukogu. Eestit esindas välisminister Margus Tsahkna (Eesti 200). Ta hääletas poolt. Mõlemale koalitsiooniparteile sobis tol hetkel kõik, Eesti ametlik seisukoht oli ühemõtteline.
27. aprilli 2023 valitsuse istungil esitas aruande taas Tsahkna. Tsiteerin: „Eesti sai direktiivi heakskiitmisega nõustuda, kuna vastavalt 2021. a. kinnitatud seisukohtadele me toetame direktiivi eesmärki. Pakutud astmeline, organisatsioonide suurust ja seeläbi ka nende võimalusi ning võimekust arvestav lähenemine organisatsioonidele esitatavatele nõuetele on proportsionaalne ja väldib liigset halduskoormust.“ Bürokraatliku keelega on öeldud siin, et kõik on hästi.
2023. aasta detsembris kohtus majandus- ja infotehnoloogiaminister tööandjate ja ametiühingutega, et arutada direktiiviga seotud küsimusi. Siis oli vaikus. 2025. a. detsembris arutas minister Keldo direktiivi veel kord tööandjate keskliiduga. Huvitav, ametiühinguid seekord ei kutsutud. Kuid ka selle kohtumise tulemusena ei tehtud mingeid avaldusi. Kedagi ei häirinud midagi nii palju, et öelda: ei, seda me teha ei saa!
Otsige lobiste!
On saabunud 2026. aasta aprill. 7. juunini, mil direktiiv peab olema rakendatud, on jäänud vähem kui kaks kuud. Ja äkki on valitsus ärganud!
Mis juhtus? Eestis ei midagi. Aga Brüsselis asus veebruari lõpus direktiivi vastu võitlema BusinessEurope, suurim ärihuvide lobist ELis. Ilmus ametlik dokument, milles kutsuti Euroopa Komisjoni üles andma direktiivi rakendamisele kaheaastast edasilükkamist ning direktiivi lihtsustama. Mida see tähendab, räägin veidi hiljem.
Mitteametlikult toimub Euroopa Parlamendi liikmete, poliitikute ja liikmesriikide tööandjate liitude massiline mõjutamine, et direktiivi vastu astuks võimalikult palju inimesi. BusinessEurope võib endale seda lubada, raha on neil lobistidel muidugi palju. Pole aimugi, milliseid hüvesid nad lubavad, aga töö käib täie hooga. Seda kinnitavad mu kolleegid, kellega lobistid on rääkinud.
Ma ei kahtle, et lobistid on võtnud ühendust ka meie tööandjate liiduga ja, mis veelgi tähtsam, Reformierakonna ja Eesti 200-ga. Nüüd tantsibki meie koalitsioon häbiväärselt suurte ettevõtete pilli järgi. Keldo ja Tsahkna üritavad asja esitada nii, nagu kaitseksid nad ettevõtjaid üldiselt, kuid direktiiv kohustab palgalõhe kohta aru andma ainult organisatsioone, kus on 100 või enam töötajat. Ja seda mitte kohe: 2027. aastal peavad aruandeid avaldama ainult need, kus on üle 250 töötaja, ning 100+ töötajaga ettevõtetel on aega valmistuda kuni 2031. aastani. Eestis on 100+ töötajaga organisatsioone umbes 900, vähem kui 1% kõigist tööandjatest. Samas moodustavad nad 38,4% töötajatest.
Mõelge vaid: armastusest 1% tööandjate vastu reedavad Reformierakond ja Eesti 200 peaaegu 40% töötajate huve!
Ja ma ei kirjuta asjata „organisatsioonid“. 900-st struktuurist on peaaegu 200 riigi- ja valitsusasutused. See on teine võimalik motiiv palga läbipaistvuse direktiivi ründamiseks: kas valitsus püüab varjata katastroofi oma majas?
Eesti katastroof
Eurostati andmetel on Eesti palgalõhe poolest ELi halvim riik: meie naised saavad meestest peaaegu 19% vähem palka.
See on peamine, kuid kaugeltki mitte ainus sümptom haigusest, millega koalitsioon võidelda ei taha. Kui vaadata palgaerinevusi vanuserühmade kaupa, tavaliselt on erinevus seda väiksem, mida nooremad on töötajad. Arusaadav: noortes kollektiivides on progressiivsemad väärtushinnangud, nooremad naised on sagedamini valmis oma õiguste eest seisma ja lahkuma, kui neile makstakse vähem.
Kuid Eestis pole see nii. Meil on meeste ja naiste palgaerinevus kõige väiksem vanuserühmas 55–64 aastat. Kõige suurem on see vanuserühmas 35–44 aastat, teisel kohal on vanuserühm 25–34 aastat. 30-aastane naine Eestis teenib oma meessoost kolleegist 21% vähem! Palgaerinevusest tekib tulevikus pensionierinevus ning eakad naised elavad mitte ainult meestest kauem, vaid potentsiaalselt ka palju halvemini.
Kõik see häbiväärsus toimub eelkõige rahanduse ja kindlustuse valdkonnas (vahe 28%). Need on pangad ja fondid, just suur äri, mida direktiiv ka otseselt puudutab. Veidi parem on olukord teadus- ja tehnika- ning info- ja kommunikatsioonivaldkonnas.
Eestil on palju tööd teha. Aga, härrad ministrid, ärge viidake Rootsi poole: „Rootsi, kes on meie jaoks olnud üks etalon, kuidas võrdselt kõiki koheldakse, ei ole selle direktiiviga rahul.“ Rootsi ei ole rahul hoopis teisel põhjusel: seal on peaaegu 90% töötajatest hõlmatud kollektiivlepingutega, mis iseenesest näevad ette meeste ja naiste võrdse palga. Eestis on selliseid töötajaid alla 20%. Ja... oodake hetk! Kes ütles aasta tagasi, et kollektiivlepingud on aegunud ja valitsus ei pea vajalikuks neid avalikus sektoris sõlmida? Minister Erkki Keldo! Miks ma pole üllatunud.
Madalamale langeda ei saa
Muidugi on palgaläbipaistvuse direktiivi tapmine kooskõlas nii Reformierakonna kui ka Eesti 200 ideoloogilise DNA-ga. Mida õigusetum on töötaja, mida kasumlikum on suur äri, mida selgrootum on riik, see neile erakondadele parem. Tegelikult kahjustab nende ideoloogia mitte ainult ühisturgu, vaid ka neid erakondi, mida nad juba oma reitingutes näevad ja loodetavasti tunnetavad täielikult järgmistel valimistel.
Küsimus on, mis edasi. Otsus on vastu võetud, ja seda juba kolm aastat tagasi, direktiiv on ammu jõustunud. Euroopa Komisjonil pole põhjust anda edasilükkamist, aga isegi kui ta seda teeb, ei muuda edasilükkamine põhimõtteliselt midagi, onju?
Mitte päris nii. Lisaks edasilükkamisele räägib BusinessEurope ka lihtsustamisest (ing.k - simplification). Ja see pole lihtsalt sõna, vaid Ursula von der Leyeni teise Euroopa Komisjoni trend. Brüssel „lihtsustab“ nüüd lakkamatult, korrigeerides või isegi kaotades paljusid direktiive, nii vastu võetud kui ka arutlusel olevaid.
Kindlasti on regulatsioonide rohimine vajalik. Kuid minu arvates viskab Euroopa Komisjon koos veega sageli välja ka lapse. Näen, et praeguses konservatiivsemas Euroopa Parlamendis on populaarne idee, et kõik regulatsioonid, mis muudavad Euroopa sotsiaalsemaks, nt annavad õigusi töötajatele, on halvad. Need justkui kahjustavat meie konkurentsivõimet. See on jama, kuid seda usutakse.
Sellele panustabki BusinessEurope. Lobistid on targad inimesed, nad ei nõua direktiivi tühistamist, vaid pakuvad „lihtsustamist“, eemaldades asja iva. BusinessEurope kirjeldab „lihtsustamist“ üksikasjalikult. Seal on palju huvitavat, sealhulgas pakutakse kärpida hüvitisi töötajatele, keda tööandja on diskrimineerinud. Samuti, ja see on minu hinnangul võtmetähtsusega, pakutakse muuta palgalõhe aruandlus kohustuslikuks üksnes väga suurtele tööandjatele. Kui palju neid Eestis üldse on?
Oleme valmis andma veel ühe hoobi töötajate, antud juhul naiste õigustele. Kuid isegi kui moraalsed põhimõtted võidavad ja direktiiv jääb selliseks, nagu ta on, ei hakka koalitsioon seda rakendama. Minister Keldo on öelnud: Eesti on valmis kohtusse minema ja Euroopa Komisjonile trahve maksma. Kõik suuräri nimel!
Teisisõnu, valitsus maksab meie õigusetuse eest meie enda taskust. Madalamale langeda ei saa.