Ega populism, mille üks avaldumisvorme on lihtsate lahenduste välja käimine komplekssete probleemide lahendamiseks, pole vaid poliitilise spektrumi äärealade lemmikvõte. Seepärast, kui ma lugesin parempoolsete aseesimehe Siim Kiisleri arvamust, et alampalk tuleks kaotada, ei teadnud, kas naerda, nutta või ropendada, kirjutab Euroopa Parlamendi saadik Jana Toom.
Vähe on asju, mis on halvemad kui silmakirjalikkus, kui inimeste eest hoolitsemise sildi all veendakse tegema rikkaid veel rikkamaks ja vaeseid veel vaesemaks. Just sellele – ja mitte millelegi muule – taandub Kiisleri ettepanek. Kõik muu saab olla kas fantaasia või vale.
Kannatavad kõige haavatavamad
Siin on näiteks vale: „Kui inimene tahab töötada just sellise koormuse ja tasu eest, mis talle sobib, ei tohiks riik kunstliku palgapiiranguga sekkuda.“ Näidake mulle inimest, kes tahab töötada suitsuraha eest. Mitte „on sunnitud nõustuma“, vaid just „tahab“.
Tõde on teistsugune. Spetsialiste, keda ei ole eriti palju, peavad tööandjad meelitama kõrge palgaga. Kvalifitseerimata tööjõu sektoris, kus palgad on väikesed, on olukord vastupidine – pakkumine ületab tavaliselt nõudluse. Siin dikteerib reegleid tööandja. Kui sa ei taha alampalga eest töötada, hüvasti, sellele kohale kandideerib veel kümme inimest, kellest üks kindlasti nõustub.
Aga kui alampalk kaotataks? Ei pea olema Nostradamus, et tagajärgi ennustada. „Alati on kõige parem, kui inimesed lepivad ise omavahel kokku,“ kirjutab Kiisler. Aga keegi ei hakka kokku leppima. Tööandjad panevad inimesed valiku ette: kas 300 eurot ja kaheksa tundi päevas tööd või jää ka edaspidi töötuks.
Kannatavad just need kõige haavatavamad inimesed, kelle eest Kiisler justkui hoolitseb. Utoopiat, mida parempoolsete aseesimees maalib, – „rohkem maksumaksjaid, vähem ümbrikupalka ja rohkem väärikust neile, kes tahavad ja suudavad töötada“ – ei tule ka. Arvuliselt võib maksukohustuslaste arv suureneda. Makse aga oleks palju vähem. Sest alampalk ei kaitse mitte ainult haavatavamaid, tööandjast ja tööturust sõltuvaid töötajaid – see annab aluspunkti, avaldab survet kogu tööturule, kõikidele palkadele riigis.
Kui võtta aluspunkt ära, muutuvad väikesed palgad veelgi väiksemaks. Enamik inimesi Eestis saab just selliseid palkasid, meil on ju teadaolevalt mediaanpalk oluliselt madalam keskmisest. Tulemuseks on see, et riik saab eelarvesse vähem raha. See tähendab veelgi vähem raha kaitse- ja sotsiaalvaldkonnale. Kuidas arvate, mida see valitsus siis kärbib?
Alampalk ongi päästerõngas neile, kes upuvad meie majanduslikus reaalsuses. Riik ütleb: olenemata töö iseloomust, piirkonnast või muust töötajale ei tohi maksta vähem kui 5,31 eurot tunnis. Nii väldime absoluutselt kohutavat vaesust, mis, kui järgida Kiisleri nõuannet, kohe tekibki.
Saab ka tunnikaupa, vaid sotsiaalmaks olgu tasutud
Muide, Kiisleri argumentidest järeldub, et miinimumpalk ei luba palgata inimesi, kes oma vanuse (pensionärid) või tervisliku seisundi tõttu soovivad töötada väiksema koormusega. See ei ole tõsi: miinimumpalk on kehtestatud töötunni kohta. Sellele, kes töötab nt kümme tundi nädalas neljakümne asemel, võib tööandja maksta mitte 886 eurot, vaid neli korda vähem, 221,5 eurot. Ainult maksud tuleb maksta 886 euro pealt, muidu töötaja ei saa tervisekindlustust. Kui seda muuta, kujutage ette, mis saab tervishoiust, mis on niigi alarahastatud.
Kellele on alampalga kaotamine siis kasulik? Töötajatele ei ole. Riigile ka ei ole. Tööandjale... Hiljuti ilmus ERR-is artikkel Võrumaal asuvast pagaritöökojast, kelle perenaine arvab, et alampalga tõus võib osutuda liiga suureks koormaks. Jah, mõistan, et väikeste ettevõtete jaoks, kes on ellujäämise äärel, võib olukord just selline olla.
Aga kes on väikeettevõtted ellujäämise äärele viinud? Kas süüdi on alampalk? Tõsiselt? Väikeettevõtted kannatavad Eestis valitsuse lühinägeliku majanduspoliitika tõttu. Väikesed firmad vaevu jäävad ellu ja lähevad pankrotti mitte sellepärast, et töötajatele tuleb maksta vähemalt alampalka, vaid sellepärast, et nõudlus kaupade ja teenuste järele on madal. Kui pagaritoodete nõudlus oleks suur, siis alampalga tõus seda ettevõtlust ei ohustaks.
Aga miks on meil nõudlus nii madal? Peamiselt seetõttu, et inimestel pole raha. Ja miks neil pole raha? Sest nominaalpalk on väike. Sest alampalk on madal. Sest inflatsiooni tõttu on reaalpalk veelgi vähenenud.
Kas pagaritöökoda lahendab oma probleeme, kui inimestel on veel vähem raha? On ju selge, et alampalga kaotamine või külmutamine on tee majanduslikku kuristikku. Rääkimata sellest, et valitsuse otsuste eest maksavad nagu tavaliselt kõige nõrgemad ja vaesemad ning taas koormata neid on kahju. Väikeettevõtteid peaksid aitama need, kellel on selleks ressursid, need, kelle otsene kohustus see on. Ma räägin riigist.
Veel suurem kasum
Aga muidugi on tööandjaid, kes miinimumpalga kaotamisel lihtsalt saavad suuremat kasumit. Sest keegi pole tühistanud äri peamist eesmärki – kasumi maksimeerimist – ega ka ahnust. Alampalk ja muud sotsiaalpoliitilised meetmed on loodud just selleks, et ettevõtjad oma eesmärgi saavutamisel ei muudaks enamikku elanikest täiesti vaeseks.
Üldiselt on sotsiaalsete regulatsioonide kaotamine nõrkade ja vaeste riikide tunnus. Heaoluriigid on saavutanud oma heaolu tänu alampalgale ja muudele riiklike töötajate kaitsemeetmetele või – nagu Rootsis – tänu võimsatele ametiühingutele. Sinna on aga meil veel pikk tee minna. Seega pean ma kõiki ettepanekuid alampalga kaotamiseks majanduslikuks diversiooniks suurkapitali huvides.
Õnneks aga kaitseb meie töötajaid ka Euroopa Liidu miinimumpalga direktiiv, mis on ka Eestile kohustuslik, nii et meie poliitikud peaksid töötama selle nimel, et alampalk ei toodaks juurde töötavat vaesust.