Arutelud komisjonides, dokumentidega töötamine, skandaalid, intriigid, uurimised – Euroopa Parlamendi liikme järjekordne nädal Tallinna ja Brüsseli vahel.
1
Esmaspäev algas traditsiooniliselt Radio Maximumi 10-minutilise saatega, kus arutasime naftahindade tõusu ja kõike muud seoses Iraani sõjaga. Seejärel sõitsin kohtumisele Tallinna Läänemere Gümnaasiumi õpilastega. Õpilased üllatasid mind meeldivalt, eriti üheksanda klassi õpilane Artjom, kes teadis sõna otseses mõttes kõike kõigest – kuni Ormuzi väina laiuseni välja –, nii et lubasin premeerida teda reisiga Brüsselisse. Seejärel lendasin Brüsselisse – ja töötasin pika, ümberistumisega lennu ajal, sest järgmine päev tõotas tulla väga tihe.
2
Teisipäeva hommik algas hääletusega Tööhõive- ja Sotsiaalkomisjonis (EMPL). Seejärel toimus EMPL-i ja Eluasemekriisi erikomisjoni HOUS ühisistungil arvamuste vahetus Euroopa Komisjoni energeetikavoliniku Dan Jørgenseniga. Mind huvitas eriti küsimus, kas Euroopa Komisjon kavatseb mingil viisil, vähemalt ajutiselt, kontrolli alla võtta CO2-heitkoguste kvootide hinda, mis mõjutab otseselt meie elektriarveid. Dan Jørgensen vastas, et kavatseb.
Renew Europe fraktsiooni juhatuse koosolekul kohtusime Euroopa Komisjoni volinikuga Stéphane Séjournéga, kes vastutab muu hulgas tööstusstrateegia eest. Teema on pehmelt öeldes aktuaalne, arvestades strateegilisi väljakutseid, mis Euroopa ees täies ulatuses seisavad, võtame näiteks naftahindadega seotud kriisi. Kuidas aidata ELi tööstust? Üks ideedest on lubada riigiabi, mis on üldjuhul, tuletan meelde, keelatud, et riigid ei annaks oma ettevõtetele ebaausaid konkurentsieeliseid. Saksamaa taotleb Euroopa Komisjonilt perioodiliselt luba – ja saab selliseid lubasid (nt veebruaris kiideti heaks 3 miljardi euro suurune riigiabi pakett keskkonnasõbralikele ettevõtetele).
Vahepeal andsin intervjuu Vikerraadiole. Seejärel toimus EMPL-i koordinaatorite koosolek, kus arutasime järgmise poole aasta tööplaani. Pärast seda algas minu jaoks päeva peamine sündmus: kolmepoolne läbirääkimine ehk trialoog.
3
Trialoog on iga Euroopa seaduseelnõu elus kõige olulisem etapp: kolmepoolsed läbirääkimised Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu esindajate vahel. Sellel trialoogil osalesin esimest korda peamise raportöörina. Arutati minu raportit täiskasvanute kaitse kohta. Varem kandis see pealkirja „Haavatavate täiskasvanute kaitse”, kuid sõna „haavatavad” otsustati poliitilise korrektsuse tõttu välja jätta.
Jutt käib inimestest, kes on tunnistatud osaliselt või täielikult teovõimetuks. Nt kolite te teise ELi riiki ja võtate kaasa vanaema, kes põeb dementsust. Eeskirjad selliste inimeste kohtlemise kohta on ELi eri riikides väga erinevad ning uues kohas võib juhtuda, et teie vanaema paigutatakse tema (ja teie) nõusolekuta hooldekodusse. Samal ajal on olemas ÜRO konventsioon erivajadustega inimeste kaitse kohta, mis sisuliselt nõuab, et olukorras, kus see on võimalik, võetaks arvesse sellise täiskasvanu arvamust. Seega seisavad meie ees kaks ülesannet: ühtlustada kõik sellised eeskirjad kõigis ELi riikides – ja teha seda ÜRO konventsiooni vaimus.
Euroopa Komisjoni poolt juhib seda teemat õigusriigi ja tarbijakaitse volinik Michael McGrath, ja temaga, nagu ka nõukogu esindajatega, valitseb meil peaaegu täielik vastastikune mõistmine. Kahjuks tuli komisjoni ettepanekust välja jätta idee luua selliste inimeste ühtne Euroopa register – paljud riigid on selle vastu. Eelkõige Saksamaa, lihtsalt seetõttu, et seal suhtutakse digitaalsetesse registritesse kahtlusega, eelistades vana head paberit. (Erinevad süsteemid, mis meil Eestis on, tekitavad sakslastes suurt umbusku.) Muus osas jõudsime kokkuleppele. See oli nn poliitiline kolmepoolne kohtumine, kus arutati põhimõttelisi küsimusi. Järgmine kohtumine on tehniline, selle raames kohtuvad ametnikud, seejärel koguneme veel kord, et tulemus kinnitada. Siis hääletab Euroopa Parlament ja raportist saab ELi seadus.
4
Neljapäeval osalesin Renew Europe’i EMPL Komisjoni koordinaatorina koosolekul, kus koordinaatorid olid sõna otseses mõttes nagu zaporožlased, kes kirjutavad kirja Türgi sultanile. Ainult et me kirjutasime oma kolleegidele REGI ja AGRI Komisjonidesse, et need võtaksid arvesse meie üleskutseid sotsiaalvaldkonna osas Euroopa eelarve eelnõus. Rääkisin sellest lähemalt siin.
Seejärel andsin intervjuu, kuid mitte meediale, vaid kahele Kopenhaageni ülikooli politoloogia osakonna magistrandile, kes kirjutavad magistritöid ELi rändepoliitika teemal. Rääkisime rändepaketist, mille eelmine Euroopa Parlamendi koosseis võttis kiiresti vastu eelmise koosseisu lõpus, kartes – nagu nüüd selgub, täiesti õigustatult –, et järgmine koosseis on palju radikaalsem, sealhulgas sisserändajate suhtes. Nii see ka läks: praegune koosseis kiitis heaks nimekirja riikidest, kuhu saab sisserändajaid „ohutult” saata, andmata neile võimalust varjupaika taotleda, ning samal ajal võetakse nende samade riikide suhtes vastu lõputuid resolutsioone inimõiguste rikkumise kohta. Olukord on, öelgem otse, skisofreeniline.
Pärast variraportööride koosolekut Euroopa regionaalarengu fondi loomise teemal kohtusin Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilastega. Arukate lastega on alati meeldiv vestelda. Õpilased küsisid muu hulgas, miks, kui astusime suveräänsete riikide liitu, liigub EL nüüd üha enam föderatsiooni suunas. See on ju halb? Ütlesin, et see pole nii halb: kõik nõuded, mida föderatsiooni vastased ELile esitavad, tekivad just seetõttu, et me pole föderatsioon.
5
Lisaks veetsin kolmapäeval, neljapäeval ja reedel kontoris ja lennukites palju tunde, tegeledes ühe raportiga. Nagu ma juba rääkisin, olen Õiguskomisjonis JURI variraportöör Euroopa Komisjoni ettepaneku osas luua ühtne üleeuroopaline äriregister. Eesti Justiitsministeerium on selle vastu ja toob esile rahalisi argumente. Meie nõunikega küsitlesime Justiitsministeeriumi selle kohta põhjalikult, uurisime Euroopa Komisjoni seisukohta. Tundub, et leidsin siin teatud vastuolu: võib-olla eksib meie justiitsminister. Muu hulgas on mulle imelik, et kuigi sellised süsteemid on paljudes ELi riikides olemas, ei ole ühtse ELi registri vastu eriti palju riike.
Lõpuks salvestasin neljapäeval uue „Brüsseli päeviku” selle kohta, kuidas Propastopi ja peaministri poolt üles puhutud „sensatsioon” väidetava Kremli propaganda valdkonnas jõudis Euroopa tasandile – ja mõjus ehk just sellele propagandale.