Eelmine nädal oli minu jaoks „Ameerika” ja „naiste” nädal: esmaspäevast neljapäevani viibisin Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni (FEMM) lähetusel New Yorgis, ÜRO naiste staatuse komisjoni 70. istungjärgul.
Õigem oleks muidugi rääkida inimõigustest, just nendega tegeleb ÜRO naiste staatuse komisjon seoses konkreetse ja sageli diskrimineeritava elanikkonnarühmaga. Tean, et see teema on paljude jaoks vaieldav. Vastan kohe kahele küsimusele, mis lugejal kindlasti tekkisid.
Esimene: kas on vaja rääkida naiste õigustest Euroopas, kus olukord näib olevat normaalne, me pole ju Aafrika?
On. Jah, olukord Eestis ja üldiselt ELis ei ole võrreldav olukorraga Aafrika riikides, kus naiste ümberlõikamine on normaliseeritud ja on tohutud laagrid naistele, keda vägistati täiesti kohutavatel viisidel. Siiski võiks ka meil kõik parem olla. Selliseid probleeme nagu meeste ja naiste palgalõhe (Eesti on selles osas Euroopa liider) ja vägistamise mittetunnistamine kriminaalkuriteoks, kui naine hirmust ei väljendanud selgelt oma vastuseisu, arutati istungil samuti. Asjaolu, et need probleemid ei tundu mõnikord nii hirmuäratavad, ei muuda seda, et need on ikkagi probleemid – ja neid tuleb lahendada.
Teine: miks üldse midagi ÜROs arutada? Kõik teavad ju, et ÜRO on oma aja ära elanud ja midagi ei otsusta.
See pole nii. ÜRO-l on kindlasti probleeme, need paistavad eriti silma sõdade ja sissetungide taustal, mida Julgeolekunõukogu peatada ei suuda, olgu see siis Ukraina, Venezuela või Iraan. Siiski on ÜRO organisatsioon, mis teeb humanitaarvaldkonnas väga palju. Meil on ÜROst veidi teistsugune arusaam just seetõttu, et Eestis on olukord parem, oleme „kuldse miljardi” osa, olgugi et kõige vaesem. Aafrikas suhtutakse ÜROsse hoopis teisiti. Eestist või Belgiast ei ole see nii märgatav, aga New Yorgis ÜRO istungjärgul nägin palju väga vaeste riikide delegaate, kes, uskuge mind, peaaegu jumaldavad ÜROd. Kui poleks ÜROd, ütlevad nad, kannataksime palju rohkem.
Naiste staatuse komisjoni istungjärk on igal aastal pühendatud ühele ja samale asjale – resolutsiooni vastuvõtmisele, mis sisuliselt muutub tegevuskavaks aastaks nii ÜRO-le kui ka riikidele, kes on valmis ÜROd kuulama. Seda, et ÜRO on oluline organisatsioon, näitab ka istungil toimunud intriig. Tavaliselt võetakse resolutsioon vastu konsensuse alusel. Ameerika Ühendriigid, teades seda, otsustasid sekkuda, nagu neile tundus, võidukindlal viisil: esitasid muudatusettepanekud, et resolutsiooni ei oleks võimalik vastu võtta algsel kujul.
Muudatusettepanekud olid üllatavad, Trumpi võitluse „woke'i“ vastu vaimus. USA eemaldas sõnad „sooline ebavõrdsus“, nõudis mõiste „naine“ määratlemist jne. Kuid trikk ei õnnestunud: muudatusettepanekud pandi hääletusele tervikuna ja keegi neid ei toetanud. Lõpuks hääletas Ameerika resolutsiooni vastu, peaaegu kõik ülejäänud poolt (paar riiki jäi erapooletuks) ja resolutsioon võeti vastu, ehkki mitte konsensuse alusel.
Nii et kui ÜRO ei mõjutaks midagi, oleks katse resolutsiooni nurjata mõttetu. See tähendab, et ÜRO on pigem elus kui surnud. Ja nii elus, et Trumpi administratsioon tajub seda organisatsiooni vaenlasena.
Muidugi ei istunud me neil päevil ainult koosolekutel, vaid kohtusime väga erinevate inimestega. Üks mulle kõige enam muljet avaldanud kohtumisi oli ÜRO peasekretäri António Guterresega (pildil). Teine kohtumine oli pereplaneerimise agentuuri juhiga, aafriklannaga, kes rääkis värvikalt sellest, mis tema kontinendil toimub. „Erinevalt meie oponentidest ei saa me paljudest asjadest avalikult rääkida,“ ütles ta. „Sest need on väga intiimsed asjad, see on õudus, see on tabu...“
Laias laastus rääkisid kõik ühest ja samast asjast – kogu maailmas, Euroopas kaasa arvatud, on täheldatav tagasiminek inimõiguste vallas. See on täiesti koordineeritud kampaania, mille on korraldanud parempoolsed äärmuslased. On väga palju valet ja „udu“, mille taga inimõigused justkui kaovad. Kui see nii jätkub, saabub päev, mil põhimõtet „naine peab teadma oma kohta“ ei peeta enam diskrimineerimiseks. Hea, et seni on veel piisavalt inimesi, kes selle rumalusega võitlevad.