Möödunud nädala peamiseks sündmuseks oli konverents, mille praktiline eesmärk oli saavutada Euroopa Komisjonilt rahaliste vahendite eraldamine suurlinnadele, sealhulgas Eestis, kodanikukaitse arendamiseks.
1
Esmaspäeva hommik algas juba traditsiooniliselt saatega „10 minutit Jana Toomiga” Radio Maximumis. Teema pakkus elu ise: viis ELi riiki, otsides vahendeid eelseisva majanduskriisi leevendamiseks, tegid ettepaneku kehtestada energiafirmade ülemäärasele kasumile maks.
Seejärel toimus kohtumine pealinna Haabersti Gümnaasiumi vanemate klasside õpilastega. Vestlus keskendus peamiselt sarnasele teemale – mitte sõjale, vaid sotsiaalpoliitikale. Üheksa kõige aktiivsemat õpilast said kutse Brüsselisse.
Kohe pärast gümnaasiumi andsin ma pika intervjuu Vilja Kijslerile Delfis, seejärel pidasin koosoleku oma büroo Eesti osakonnaga.
Teisipäeval oli veel üks kohtumine koolis, seekord Tallinna 21. Koolis, kus vanemate klasside õpilased olid ka nii aktiivsed, et kümme neist said kutse Brüsselisse. Samal päeval lendasin Brüsselisse ning teel jätkasin ettevalmistumist kolmapäevaseks konverentsiks.
2
Konverentsi „Linnad eesrindel“ korraldas Euroopa Parlamendi minu fraktsioon Renew Europe, et tuua kokku erinevate ELi riikide suurte linnade esindajad ja vahetada kogemusi kodanikukaitse tugevdamise osas.
Konverentsil on ka puhtalt praktiline tulemus. Asi on selles, et uues ELi eelarves ei ole mingil põhjusel ette nähtud vahendeid suurlinnadele. Samas on just sellised linnad esimesed, kes satuvad tulipunkti – sümboolsesse, kui räägime sellistest pandeemiatest nagu koroonaviirus, ja reaalsesse, kui räägime terrorirünnakutest ja sõjalisest agressioonist –, ning nad on kohustatud tegema kõik, et oma elanikke maksimaalselt kaitsta. Eestis on muide ka tsiviilkaitse arendamine pandud kohalike omavalitsuste õlule. Aga raha selleks pole sageli kuskilt võtta.
Meie kolleegidega oleme veendunud, et kriisiolukorras on Brüssel kohustatud Euroopa linnu aitama. Konverentsil oli umbes 160 registreeritud osalejat, neist kolmkümmend esindasid erinevaid linnu. Kodanikukaitsest rääkisid Vilniuse ja Helsingi esindajad. (Soomlastel meeldib mulle väga praktiline, asjalik lähenemine kõigile sellistele küsimustele – see suhtumine aitab suurepäraselt säilitada sisemist rahu.) Konkreetseteks tulemusteks olid Piirkondade komisjoni (REGI) ja võrdõiguslikkuse eest vastutava Euroopa Komisjoni voliniku Hadja Lahbibi ametlik seisukoht. Dokumendid on edastatud Euroopa Komisjonile ja see on kohustatud meid kuulama. Kohalikud omavalitsused peavad saama vahendeid Euroopa eelarvest otse – ja ei tohi sõltuda valitsuste tahtest.
3
Lisaks arutasime kolmapäeval Tööhõive- ja Sotsiaalkomisjoni (EMPL) koordinaatorite mitteametliku rühma koosolekul nn „28. režiimi”. ELis on praegu 27 riiki, igaüks töötab oma režiimis, ning 28. režiimiks (kõigile riikidele ühine) nimetatakse eurokeeles õigusakte, mis ei asenda konkreetsete riikide vastavaid seadusi, vaid pakuvad neile alternatiivi. Eurokomisjoni pakutavate direktiivide seas on ka neid, mis puudutavad EMPL komisjoni valdkonda, kuid Euroopa Parlament otsustas, et meil pole õigust mingeid muudatusi teha. Me tahame muidugi, et meil oleks hääleõigus, ja arutame, kuidas seda saavutada. Kuigi see võib tunduda veider, tuleb ka Euroopa Parlamendis õiguste eest võidelda. Jällegi sai tulemuseks ametlik dokument, mis on juba saadetud Euroopa Parlamendi juhtkonnale.
Neljapäeval töötasin dokumentidega ja vastasin kirjadele (vastust nõudvaid kirju koguneb päevas mitukümmend). Reedel lindistasin „Brüsseli päeviku”, mis käsitleb konkreetseid meetmeid, mida teised Euroopa riigid võtavad, et aidata oma inimestel üle elada kütusehinna tõusu, ning kohtusin Brüsselis viibinud Eesti õpetajate rühmaga.