Yana Toom: peaminister peab silma paistma eelkõige Eestis

18/05/2022

Reedel, 13. mail, europarlamendi saadik Yana Toom kohtus Haapsalus nii eesti- kui ka venekeelse publikuga. Yana Toom ütles, et on üritanud eesti ja vene inimeste muresid üksteisele vahendada, kuid pärast Ukraina sõja algust ei ole see enam populaarne teema, kirjutab ajalehes Lääne Elu Malle-Liisa Raigla.

Hiljuti oli vene kogukonnale tähtis päev. Kas te käisite ka pronkssõduri juures?

Käisin 8. mail Pronkssõduri juures. Ajaliselt ei vedanud 9. mail välja.

Kui sobilik on Ukrainas toimuva taustal selle päeva tähistamine?

Ukraina pidas seda sobilikuks, Volodõmõr Zelenski tervitas inimesi selle püha puhul. Ütles, et varsti on ukrainlastel kaks võidupüha ja venelastel mitte ühtegi. Ma ei ütle, et ukrainlased seda ei tähista. See, mida räägivad 9. mai kohta ukrainlaste kongressi esindajad, ei vasta tõele. See on ukrainlastele tähtis päev.

Miks sel päeval just punaseid nelke viiakse?

Ma ei tea, ma viin punaseid roose, sest mulle ei meeldi nelk. Kui küsite minult Georgi lindi kohta, siis seda pole ma elu sees kandnud, sest sellel pole võidupühaga ajalooliselt mingit pistmist ja esteetiliselt see ei meeldi mulle.

Kuidas tuleks käituda nendega, kes kannavad propagandasümboleid?

Arvan, et sellega minnakse üle võlli. Osutan juriidilist abi Jelena Fjodorovale, kes lasti lahti Karell kiirabist, sest õigustas sõda. Tema väljaütlemised olid koledad – olen sellega päri -, aga sellist seadust pole, et inimest saab päeva pealt lahti lasta. Kas me ikka toimime nii nagu õigusriigis kohane või mitte? Kui inimesed ütlevad, et kuidas te saate teda kaitsta, ta räägib rõvedusi – nõus. Aga seadus on kõigile, mitte ainult neile, kes jagavad meie maailmavaadet.

Kuidas nendega käituda? Keelustati ära. Keegi nendega ei käinud, mina ei näinud ühtegi inimest georgi lindiga. Mõistlik otsus. Peamine, et suudaksime õigel ajal otsusest ka loobuda, sest igatsus karmi käe järgi võib kätte maksta. Kui hakkame kasutama putinlikke meetodeid, et inimesed õigesti mõtleksid, kus me siis oleme? See oht on ju täiesti olemas. Demokraatia ja sõnavabadus ei ole iseenesestmõistetavad.

Ukraina sõda on teie mõttemaailma ka muutnud?

Absoluutselt. Ma võisin 23. veebruari õhtul kihla vedada, et Venemaa ei ründa Ukrainat, see pole võimalik. See oli šokk, mis siiani pähe ei mahu.

Kas venelased ei julge oma meelsust avaldada või usuvadki Putinit?

Jään vastuse võlgu. Mul oli mõte, et teen uuringu, kus mõõdame, mida Eestis inimesed arvavad, aga ma ei leia sotsiolooge, kes sellega tegelema hakkaks. Räägitakse, et supp on liiga kuum. See peab olema kiiksuga küsimuste süsteem, et midagi aru saada. Kui otse küsid, siis vastust ei saa. Teine asi on, et suhtumine ajas muutub. Tean inimesi, kes 24. parastasid, aga täna mõistavad Putini hukka.

Kas Eestis on ka eestlaste ja venelaste vahel lõhe tekkinud?

Absoluutselt. Käisin kolmapäeval Pärnus. Seal oli väärikate ülikooli lõpuaktus, 300 inimest. Läksime nii riidu. Mul pole elu sees olnud, et inimesed lihtsalt lahkuvad saalist.

Rääkisime Euroopa liidust ja parlamendist. Ukraina sõjast ma palju ei rääkinud, sest minu seisukoht on teada: mõistan hukka, see on agressioon. Inimesed hakkasid karjuma, et emake Venemaa ootab, elavad siin 60 aastat, keelt pole ära õppinud, kõik välja saata. Selle peale tuli aplaus. Ütlesin, et enne tuleb välja astuda Euroopa Liidust, sest meil on rahvusvahelise õigusega kollektiivne deporteerimine keelatud. See kurjus, mis valla pääses, ei ole okei.

Kui lähen Kohtla-Järvele ja hakkan rääkima eestlaste hirmudest, on reaktsioon sama. Olen kahe tule vahel, sest üritan vahendada eesti ja vene inimeste muresid üksteisele. See ei ole enam üldse pop kaup. Keegi ei taha sellest enam midagi teada.

Kas olete mõnest oma tuttavast Ukraina sõja tõttu ka ilma jäänud?

Ei, üritan kõiki hoida. Usun, et inimestega tuleb rääkida. Tean, et paljud minu valijad ei mõista Putinit hukka. Kas see vabastab mind minu kohustustest? Arvan, et ei vabasta, sest mulle antud mandaat ei puudutanud Putini agressiooni, vaid neid probleeme, mis on Eestis. See, et ma nende maailmavaadet ei jaga, ei tähenda, et pean käega lööma ja keegi neid enam ei esindaks. See oleks imelik.

Olete öelnud, et Eesti riik on halli passi omanike suhtes kurt. Mida tuleks nendega peale hakata?

Arvan, et neile tuleks kiiremas korras anda kodakondsus. Jagan seisukohta, et inimesed, kes omal ajal ei võtnud vene passi, näitasid juba lojaalsust Eestile. Kogu poleemika selle üle, et tuleks ära õppida eesti keel ja siis saab. 30 aastat – mõni juba jõudis sündida, abielluda ja ära surra, aga me oleme ikka 1992. aasta retoorika küüsis. Vana idee, millest Katri Raik kunagi rääkis – teeks ühe aasta, kus igaüks saab küsida. Kes ei küsi, see ei saa.

Väide, et halli passiga on mugav reisida Venemaale, ei vasta tõele. Halli passi omanikud ei reisi Venemaale tihedamini kui Eesti kodanikud. Pluss Eesti kodanik saab viisavabalt reisida 156 riigis, halli passiga 15s. Nad ei saa kasutada Euroopa Liidu põhilisi vabadusi, milleks on tööjõu ja teenuste liikumine.

Tõite välja keeleküsimuse. Mis keeleõppele kaasa aitaks?

On levinud retoorika, et Eesti riik tahtis õpetada eesti keelt, aga kuri Keskerakond oli vastu. Ja kuri Keskerakond on süüdi selles, et inimesed ei räägi eesti keelt. Mitu õpetajat on ette valmistatud nende aastatega? Miks iga venelane, kes läheb Soome, räägib kahe aasta pärast soome keelt nagu varrukast? Väga lihtne: läheb kohale, on intensiivsed kursused, kõik toimib. Miks meil ei toimi? Meil ei ole õpetajad. Praegu on arutelud, et aastaks 2026 on kõik lasteaiad läinud üle eesti keelele. Näidake, kuidas see võimalik on. Kui 1. septembril viivad kõik venelased oma lapsed eesti kooli, siis eesti kooli ootab ees kollaps – lihtsalt ei saada hakkama.

Koolide eestikeelseks muutmine ei ole niipea reaalne?

No ei ole. Mulle meeldib Eesti 200 mõte, et lapsed peavad õppima koos, sest ülemineku mõte on, et tekiksid sotsiaalsed sidemed. Mis sotsiaalsed sidemed tekivad, kui lapsed õpivad vene koolis eesti keeles?

Kas meil eliitkoolides on palju venelasi? Ei ole. Palju venelasi on Kuristiku koolis Lasnamäel ja neil on raske. Teil on 300 põgenikku ja 50 last, kes läksid eesti kooli. Küsige neilt, kuidas neil läheb. Selleks peab olema süsteem. Poliitilisest volist siin ei piisa.

Räägitakse, et vene kool on halb. Eesti kool polnud 1992. aastal sugugi parem, aga eesti kooli investeeriti, vene kooli pole 30 aastaga midagi lisatud. Muidugi ta on iganenud, vanamoodne ja ei vasta tänapäeva nõuetele. Riik käitub nii, et see sureb iseenesest välja.

Ukraina sõja juurde tagasi minnes. Milline on Venemaa tulevik?

Ma ei julge prognoosida, sest panin oma prognoosidega nii puusse kui üldse võimalik. Ma ei usu, et Venemaa sõja kaotab, aga nad ka ei võida. Praegu on patiseis. Millega see lõppeb, seda ei tea keegi.

Venemaa on ennast rahvusvaheliselt paariaks mänginud. Kes ei mõistnud Venemaad ÜROs hukka – Hiina ja India. Korraliku suurusega riigid, majanduslikult tugevad. Venemaal on toorainet küll ja veel. Skeptikud räägivad, et Venemaa tulevik on olla toorainega Hiina satelliit.

Teine võimalus on, et muutub režiim. Lääne lootus, et venelased lähevad tänavatele ja tekitavad revolutsiooni – oleksin siin ettevaatlik. Lugesin Hvostovi analüüsi – Venemaal on radikaalsemad jõud kui Putin, kes ei ole rahul sellega, et Putin venitab sõjaga, on liiga leebe. Tuleb olla resoluutsem – uputame kõik verre. Kui riigipöörde tekitab selline sõjaväeeliit, siis Putinist paremat ei saa, vastupidi.

Arvan, et meil pole pädevust ennustada, mis saab Venemaast. Oleme aastaid end presenteerinud kui Venemaa eksperte. Tegelikult ei ole me Venemaa eksperdid, sest ei tea sealset siseelu.

Mis Euroopast saab?

Ma tahaks olla optimistlik, kuigi see on raske. Loodan, et Euroopa tuleviku konverentsist saab asja, sest reformimata Euroopa Liit pole jätkusuutlik. Kriisid tulevad üksteise järgi. Kui oli eelmine põgenikekriis, siis nägime, et ühisturu retoorika ei päde – vaja on kiiremini otsustada, mitte otsida konsensust 27 liikmesriigiga. Teeme seal tööd küll, aga meie töö vilju saab katsuda 10-12 aasta pärast. Me pole kriisideks loodud ja seda tuleb reformida.

Kaua läheb aega, et Venemaad võetaks jälle võrdse partnerina?

Siin võib teha ajaloolisi paralleele. Rääkisin sellest ka kolleegidele ja kõik kergitasid kulme. Aastast 2014 kehtestasime sanktsioone, mis ei töötanud. Praegused sanktsioonid töötavad, aga siis ei töötanud. Retoorika oli vaenulik ja üritasime Venemaad eemaldada. See on sama, mis juhtus Saksamaaga kahe maailmasõja vahel. Saksamaa oli peale esimest maailmasõda paariariik, kellega ei tahetud suhelda. Kelle me sealt saime? Hitleri. Venemaaga tegime sama.

Mis saab? Ei tea. Ma ei jaga kollektiivse süü kontseptsiooni. Kollektiivne süü on libe asi, mis kaotab personaalse süü.

Sakslased tunnevad siiani kollektiivset süüd.

Sakslased tunnevad seda siiani. Kas see kuidagi aitas neid? Tundub, et mitte. Praegu söövadki oma kompleksi vilju. Korralikku sõjaväge ei ole, ei taha liidri rolli võtta suurest hirmust mineviku ees. Euroopal oleks väga vaja liidrit.

Kas tunnete end rohkem eestivene poliitikuna või Keskerakonna poliitikuna?

Oleneb kontekstist. Kui hommikul hambaid pesen, siis pesen kahtlemata Yana Toomihambaid, mitte Keskerakonna poliitiku omi. Kui lähen Reformierakonna kongressile, seal olen keskerakondlane.

Praegu on jälle Keskerakonna ja Reformierakonna suhted sassi läinud.

On, aga selleks peate tegema pikema intervjuu Jaanus Karilaiuga.

Kes praegust valitsust lõhkuda tahab?

Kui kuulata ministreid, siis ei taha keegi valitsust lõhkuda. See on tõsi, et Keskerakonna agenda jääb sõja varju. Ukraina sõda on katastroofiline, aga hinnatõus vajab lahendamist. Me ei saa klammerduda sõja agenda külge, sest elu vajab elamist ja see on probleem. Reformierakond vastu ei tulnud ja selle pärast olukord teravneski.

Kaua valitsus püsib?

Ma arvan, et esmaspäeval on veel alles (intervjuu toimus reedel – toim.) ja siis vaatame. See oli nali, ma arvan, et püsib küll. Usun, et leitakse kompromiss.

Milline on teie seisukoht lastetoetuse eelnõu suhtes – oli sellega vaja praegu välja tulla?

Viga, mis tehti, oli see, et ei lepitud partneriga kokku. Seda oleks pidanud tegema.

Muidugi oli vaja. Mul on büroo Tallinnas. Vaatasin aprillis, et hinnaindeks on aastaga kasvanud 17,2 protsenti. Tõstsin töötajatel palka 17,2 protsenti. Mais juba 18,8. Ma ei jõua järgi. See pole normaalne.

Kas Jüri Ratas oleks Ukraina sõja taustal olnud Euroopas sama silmapaistev kui Kaja Kallas?

Arvan, et Eesti vabariigi peaminister peab silma paistma eelkõige Eesti vabariigis. (paus). Muidugi ei oleks. Ta on teistsugune inimene, aga ma pole kindel, et see teeks Eesti kodanikke õnnetuks.

Olete jätnud mulje kui poliitikust, kes tihtipeale ujub vastuvoolu. Kas olete ka oma erakonnas opositsioonis?

Ma ei ole kuskil opositsioonis. Lihtsalt üritan olla kooskõlas iseendaga. Neid vene poliitikuid, kes 24. veebruaril mõistsid Putini hukka, ei ole palju. Pead tegema seda, mida pead vajalikuks.