Neljapäeval lugesin näoraamatus Kaja Kallase postitust selle kohta, et valitsus ei lase Eestisse Venemaa agressiooni ja Putini tegusid toetavaid Vene ja Valgevene esinejaid ja kultuuritegelasi. Lõpus Kaja kirjutab: „Sõjas on kõik mustvalge. On üks riik, kes on läinud teisele riigile kallale. On Putini režiim, mis tapab süütuid tsiviilelanikke. Kõik, kes seda õigustavad, asuvad mustale poolele." Ja need sõnad panid paika selle, millest ma pidevalt mõtlen viimased kuus nädalat, kirjutab Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom Eesti Päevalehe arvamuste sarjas "Poliitkolumnist".
Sõnad on justkui õiged. Sest sõjas on agressor ja ohver, seega siin ja praegu olen ka mina täie hingega Ukraina poole peal.
Aga, kallid eestlased, katsuge kohaldada seda loogikat Teise maailmasõja kohta! Arvan, keegi ei ütle, et selles sõjas „kõik oli mustvalge". Vastupidi, öeldakse, et see oli kahe inimsööja sõda - ja poole valimisega kõik polnud nii lihtne. Ning see on samuti tõsi.
Nagu ka see, et venelaste (ja ukrainlaste!) jaoks sõda, mis algas 22. juunil Kiievi pommitamisega, oli ja jääb täielikult mustvalgeks. Millest ei saa aru paljud eestlased - täpselt nagu paljud venelased ei saa aru, miks eestlaste jaoks on see nii komplitseeritud.
Agressioon nullib
Venelastele mindi kallale, nemad olid ohvrid, sakslased - agressorid. Ja agressioon nullis sõja ajal asjaolud, mis segavad seda mustvalget nägemist. Nagu näiteks selle, et NSVL koos Saksamaaga ründasid Poolat. Omakorda poolakate jaoks muutis Saksamaa ja NSV Liidu agressioon mustvalgeks olukorra, mis ehk pole nii mustvalge, kui pidada meeles Saksamaa ja Poola rünnakut Tšehhoslovakkia vastu.
Ma mitte mingil juhil ei ütle Ukraina sõja kohta Putini toetajate lemmiklauset - „всё не так однозначно". Alates 24.veebruarist on kõik ühemõtteliselt selge ja kõigest muust saab rääkida hiljem - siis, kui agressioon lõppeb. Ajalooõpikutes saab loodetavasti lugeda objektiivseid hinnanguid mitte ainult Venemaa ja Ukraina, vaid ka Balti riikide, USA, EL-i ja NATO käitumisele. Ja kui 24.02.2022 osas pilt jääb mustvalgeks, selles, mis puudutab Donbassi konflikti aastatel 2014-2015, see muutub veidi detailsemaks, kui "halb oli Venemaa ja hea Ukraina".
Kuid jah, me siiski elame mitte ajaloo õpikutes, vaid siin ja praegu, ning valik tuleb langetada siin ja praegu. Ka mina olen seda teinud.
Ainult et "kõige mustvalgega" ma oleksin ettevaatlik. Kaja kirjutab õigesti: sõjas kõik ongi mustvalge. Nagu täna Ukrainas.
Eestis sõda pole
Kuid Eestis sõda ei ole. Ning see, et agressioon Ukraina vastu on meie jaoks mustvalge, ei pea muutma mustvalgeks kõike ja igal pool. Kõike sõna otseses mõttes, alates Ameerika ja Hiina käitumisest ja lõpetades eestivenelaste reaktsiooniga.
Sõja ajal maailma lihtsustamine mustvalgeks pole norm, vaid erand. Sundkäik. Nii näiteks ei kehti sõja ajal tihtilugu rahuaja seadused, mis aga ei tähenda, et neile saab vilistada ka riikides, kus, nagu Eestis, sõjategevust ei ole.
Ega maailm tegelikult pole ju mustvalgestunud. Selles endiselt on palju riike, kelle omavahelised suhted on vastuolulised. Ja ka ajalugu pole kuskile kadunud. Sõjas nad ajutisest ei maksa ega mõjuta moraalseid valikuid. Seal aga, kus sõda ei ole, ei peaks see niimoodi olema.
Minu jaoks see pole mingi abstraktne teooria: mõtlen eestivenelaste peale. Keegi meist läheb 9.mail pronkssõduri juurde. Mõned lähevad selle pärast, et too sõda jäi nende jaoks mustvalgeks, ja asi pole üldse propagandas või võidukultuses, vaid selles, et nad nägid veel pereliikmeid, kes said selles sõjas kannatada. Mõned seetõttu, et pronkssõdur (tänud Ansipile) on osa nende protestiidentiteedist.
Kreml hõivas 9. mai
Mustvalges maailmas on kõik need inimesed Putini pooldajad, sest Kreml, nagu öeldakse, hijacked the agenda, „varastas ära päevakorra", omastas 9.mai. Tähistad 9. maid - toetad Ukraina veresauna - oled Eesti reetur. Neid meeleolusid kohtab sotsiaalmeedias iga päev. Ja kui kohalike venelasi määritakse musta värviga selle eest, et nad "valdavalt toetavad Putinit" ja vihkavad Ukraina põgenikke, siis see riivab.
Sest need, kes oma mustvalges maailmas peksavad venelasi mustale poolele, unustavad, miks kõik läks Eestis nagu läks.
Ühe Narva FB-grupi lehel lugesin, kuidas inimesed kurdavad, et põgenikud saavad arsti vastuvõtule ilma järjekorrata, samas kui narvakad peavad pikalt ootama. Aga tegelikult see pole ju lugu ukrainlaste vihkamisest, see on lugu suurtest probleemidest meie tervishoius.
Kas see kuidagi õigustab sõja toetamist? Kindlasti mitte. Aga nende inimeste eemale tõrjumist? Samuti mitte. Maailm ei ole kahevärviline ja peaks saama aru, et need inimesed pole mingid Mordori käpikud, vaid ohvrid, kusjuures nii Vene propaganda kui Eesti poliitika omad.
Kaja sõnad võib ümber pöörata: „sõjas on kõik mustvalge" - tähendab „mustvalge on alati sõda". Ja kui me jagame maailma valgeks ja mustaks, headeks ja pahadeks, siis sõja tulekut me sellega ei peata.