Mida teha meie vene inimestega, kes usuvad Venemaa versiooni Ukraina sündmustest, et Putin kaitseb meid kõiki ja kogu selles kupatuses on süüdi Ameerika. Kuidas nende inimesteni jõuda, kuidas nad siiamaani usuvad seda, mida Putin ütleb? Nendel ja teistel Ukraina teemadel rääkis 10. märtsil Raadio 2 saates “Hommik!” Euroopa Parlamendi liige Yana Toom.
„No osaliselt jään siin vastuse võlgu. Eks mul on ka neid kaklusi palju, ja väga paljud inimesed soovivad mulle halba ja lubavad mitte hääletada minu poolt, kuna ma olen neid reetnud ja kõik see... Aga need inimesed pole mingid arvamuse kujundajad. Kuid ma saan aru sellest loogikast, see mullist välja tulemine võtab aega. Ja sõjaolukorras maailm muutub muidugi väga mustvalgeks, ja siis sa pead valima poole ja olema selle poole narratiivis.
Aga tegelikult kõik on ju palju laiem. Kui me vaatame tulevikku, siis näeme, et suur ja jõuline Euroopa gaasiturg jääb nüüd ilmselt USA-le. Ja kui me võtame selle teadmise ja kõrvutame selle mingisuguse Kremli propagandaga, siis inimene, kes soovib, jääbki uskuma, et USA on kõige selle taga. Usun, et peame olema rahulikud, lugupeetavad, ja ma usun, et nõiajaht, mis praegu Eestis käib, ega ta tegelikult ei aita siin. Inimestega peab rääkima, rahulikult suhtlema.“
„Viies kolonn võib tekkida rumalusest“
„Kust see Putini-lembus tuleb, kui Venemaal on teed auklikud ja altkäemaks käib vasakule ja paremale?“ päris saatejuht.
„Kuulge, kas meil pole auklikke teid, või? Palun lõpetage see ära. Venemaa on väga erinev. Mõned linnad on sellised, et me ei küüni sinna ligilähedaseltki. Kuidas mõista? No siin ongi ainuke viis – kannatus ja tegelikult mõistmine,“ vastas Toom.
Viiendat kolonni tema arvates Eestis ei ole. „Aga ma näen, kuidas see võib tekkida. Rumalusest. Meedia rumalusest, poliitika rumalusest. Lugesin intervjuud Dmitri Muratoviga, kes on Novaja gazeta peatoimetaja ja Nobeli rahupreemia laureaat. Ta nimetab seda, mis toimub täna, sanktsioonide flashmobiks. Et siin pingutatakse üle. Me sulgesime õhuruumi,Venemaa sulges õhuruumi. Tulemus on see, et Venemaal selle kahe nädala jooksul ei ole võimalik olnud viia läbi seljaaju siirdamisi. Sest seljaaju pank asub Saksamaal, ja on ainult kaks kliinikut Venemaal, kus siirdatakse. Seljaaju elab 12 tundi. Ja kui ei ole sanitaarkoridori, mille kaudu seda transportida, inimesed seda ei saa. Mis tähendab seda, et nad surevad. Sellised asjad on rumalad. Me neid teeme, Vene propaganda neid võimendab, ja siin me oleme.
Või see vene raamatute ärakorjamine. No vabandust! Või see Venemaa toidukaupade prügikasti viskamine, mida me nägime Tartus. Need on kõik rumalad sammud, mis viivad selleni, et inimesed lähevad kurjaks, siin see vastasseis tekib. Ma arvan, et peame olema väga ettevaatlikud.“
„Sõjalises plaanis võiksime olla palju aktiivsemad“
“Sanktsioonide mõte ei olnud see, et kuidagi teha kannatamatuks tavalise vene inimese elu. Mõte oli ikkagi see, et mõjutada võimu ja majandust. Sest ega seda sõda ei finantseeri tavainimene, kes ostab või ei osta vorsti. Raha sõjaks tuleb teisest allikast. See on üks asi. Ja teine asi on see, et mõelda Lääne vaatevinklist, et nüüd see tavaline vene inimene läheb tanävale ja korraldab revolutsiooni, on väga naiivne. Täna on Venemaal aasta 1937, keegi tänavale ei lähe.
Putini mahavõtmisest ma spekuleerima ei hakka. Lähtuksin täna sellest, et Putin hetkel on, lähitulevikus ilmselt jääb, kas seal toimub mingi paleepööre – me võime ainult spekuleerida. Suht mõttetu. See, kuidas Lääs reageerib, on pehmelt öeldes imelik. Sõjalises plaanis, ma usun, et me võiksime olla palju aktiivsemad. Kui Ukraina on valmis ennast kaitsma, neile tuleb anda ka lennukid.“