Yana Toom: 80 tuhat „agressorriigi kodanikku“ on eestimaalased, meie inimesed, maksumaksjad

08/03/2022

Äripäeva raadiosaates rääkis Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom Ukraina sõjast, Putinist, sanktsioonidest ja sellest, kuidas see kõik mõjutab integratsiooni Eestis.

Ta nentis, et praegused sündmused mõjutavad integratsiooni halvasti: „Eesti ei ole suutnud välja arendada ja juurutada kultuuridevahelist kommunikatsioonioskust, seda kunagi ei peetud vajalikuks. Nüüd see maksab meile kätte. Samuti tulevad Ukraina põgenikud, ja juba praegu venekeelses sotsiaalmeedias on olnud olmetasandil konflikte. Ega suurt armastust venelaste vastu ukrainlastel praegu pole. Sellega tuleb väga ettevaatlikult tegeleda. Aga ma ei näe, et meie poliitikutel, välja arvatud mõni erand, oleks julgust tunnustada, et see on probleem.“

Kas nimetame kohe Vene tänava Ukraina tänavaks ümber?

Eurosaadik toob näite poliitikute kohta: „Suured poeketid olid nii „targad,“ et korjasid riiulitelt ära venekeelseid raamatuid. Mina ja teised ostavad oma lapsele ja lapselapsele värviraamatuid, et lapsed õpiksid lugema. Neid raamatuid enam ei ole. Ja siis vene Postimees kirjutas, et Kristina Kallas avaldas pahameelt: meie riigis on 400 tuhat venekeelset inimest, miks me võitleme raamatutega? Siis mulle helistas ajakirjanik Raadio 4-st ja küsis kommentaari. Ütlesin, et see on täielik sigadus, niimoodi ei tohi, aga Eestis on ju poliitikuid, kes ikka julgevad teemat tõstata, Kristina Kallas on üks nendest. Ajakirjanik ütles: ei, see on nimekaim, helistasin poliitik Kristina Kallasele, ta ütles, et pole sel teemal sõna võtnud. Ma ei taha Kristina kohta midagi halvasti öelda, aga millest me räägime? Poliitikud on vait. See pole normaalne. Kultuurisündmused kinni, kultuurikoostöö kinni. Telekanalitest ma ei räägigi, kuigi lisaks propagandakanalitele läks kinni igasugune meelelahutus à la „Охота и рыбалка“. Inimesed on infosulus mitte ainult uudiste kohaselt. Mingile vanale inimesele teler oligi nagu perekonnaliige. Väga kurb on see kõik.“

„Ja ma ei näe, et meil oleks nende asjade arusaam. Eelmisel neljapäeval arutati Tallinna linnavolikogus avaldust, linnavolikogu peaaegu üksmeelselt, välja arvatud üks EKRE saadik, mõistis hukka Putini agressiooni Ukraina vastu. Ja seal kõlasid ikka imelised sõnavõtud. Näiteks, et ajaleht Stolitsa peab nüüd ilmuma ukraina keeles. Tuli välja, et kusagil Lasnamäel on Moskva puiestee – nimetame selle ümber! Kas nimetame kohe ka Vene tänava Ukraina tänavaks ümber? See kõik on nii rumal. Paljud eestivenelased valdavad korralikult eesti keelt, nad seda kõike loevad ja kuulavad. Viha õhutamine maksab meile kätte ühiskonnana, kui me ei lõpeta.“

Kui meil on üks kogukond, mis ei tunne, et ta on oma, kui talle koguaeg hõõrutakse nina alla seda, et nad on süüdi, see pole sugugi normaalne, ütles Yana Toom. „Nagu ajakirjanik Nils Niitra kirjutas hiljuti Õhtulehes: venelased on ikka süüdi, kollektiivne süü on olemas. Väidan, et minu lapsed ja lapselapsed ei ole süüdi selles, mida Putin teeb Ukrainas. Ja kui läheb koolikiusamiseks, juba läks, Ülle Madise juba võttis sõna sel teemal... See lumepall hakkab veerema. Meedias tuleb hoolikalt valida sõnu. Ei tohi meil Eestis kirjutada „agressorriigi kodanikud“. Meil on 80 tuhat Venemaa kodanikku, kellest väga vähestel on mingi reaalne seos Venemaaga. Meie kõik teame, kuidas 90-te alguses inimesed said Vene kodakondsuse. Kui nad ei saanud Eesti kodakondsust, neil oli valik: punane või hall pass. Ning hall pass oli tol ajal täitsa mõttetu paber, ja need, kes pidid oma töö iseloomu pärast reisima, said punase passi. Elulisi asjaolusid ei tasu alati panna poliitilisse konteksti. „Agressorriigi kodanikud“ on eestimaalased, meie inimesed, maksumaksjad.“

Kas meie inimesed usuvad Venemaa propagandat? „Mõned usuvad küll, aga arvan, ei iga päevaga see toetus sulab, sest Ukrainas toimuv on väga õudne. Ma näen inimesi, kellele alguses oli kõik selge: Putin läks kaitsma venelasi, kellele tehakse liiga. Aga mida rohkem tuleb infot, et ukrainlased istuvad kortermajade keldrites, kui neid pommitakse, seda rohkem muutub suhtumine. See ikka võtab aega, et öelda: midagi on valesti.“

Selles konfliktis võiksime anda Putinile võimaluse säilitada oma nägu

Baltimaad on Putini jaoks mitte magus, vaid kibe tükk, arvas Yana Toom. „Ma ei usu, et Eestit miski ohustab. Kollektiivne Lääs, mis on tänu sellele, mida Putin korda saatis, taaskord väga ühtne, balansseerib täismahulise sõja lävel ja ainult, sest tuumarelvad on mõlemal poolel. Sellest saavad aru kõik. Riho Terras, kelle poliitiline identiteet on siiski sõjaväelane, räägib, et NATO peab sõjaliselt sekkuma. NATO saab väga hästi aru, et kui ta sekkub Ukraina sõtta, NATO-l tekib otsene sõjaline konflikt tuumariigiga. See ongi põhjus, miks pole suletud õhuruum Ukraina kohal. See teeb Zelenskit väga pahaseks, õigustatult, aga kõik kardavad tuumasõda.“

Samal ajal mõjutavad sanktsioonid Venemaa majandust kindlasti. „Kahjuks on Lääne ja Euroopa Liidu Venemaa-alane ekspertiis madalal tasemel. Me teeme vigu, mida ei tohiks teha, kui näiteks lõpetame koostöö onkoloogiliste keskustega Venemaal. Sellega me sisuliselt kahjustame vähihaigete inimeste huve, sest nemad jäävad tõhusatest ravimitest, valuvaigistitest ilma. Ratsionaalselt võttes, kas see kuidagi pöörab neid Putini vastu? Või kui keelatakse Vene sportlaste osalemine paraolümpial. Need on puudega inimesed, kes veedavad oma elu invatoolis. Sportlase aktiivne faas on lühike, olümpias osalemine on tema jaoks tähtis. Sellega me pöörame neid inimesi enda vastu, mitte Putini vastu. Samas see, et Venemaalt lahkuvad paljud rahvusvahelised ettevõtted - selles nimekirjas on juba mitusada positsiooni, - mõjutab väga. Osa inimesi püüab pageda Venemaalt, kuna see veel võimalik on, aga selleks, et ära minna, on vaja raha ja välispassi, mis ei ole iga venemaalase taskus, ja seda kätte saada ei ole üldsegi lihtne.“

Yana Toom ei hakanud spekuleerima, mis on Putini peas. „Aga Eestis on kombeks selline poliitiline hüsteerika. „Ta on skisofreenik!“ Mihhail Lotman on siin väga osav ning filoloogina tema sõnavara on keskmise inimese sõnavarast laiem, samuti sõimusõnade poolest. Samas on Putin KGB luureohvitser, ja need on inimesed väga tugeva närvikavaga, stressitaluvusega, väga ratsionaalse mõtlemisega. Võid teda sõimata kuidas iganes, aga see sõim ei vasta tõele, sest ta on täiesti teist tüüpi inimene. Kui me ütleme, et ta on mõistuse kaotanud, me lihtsalt lohutame ennast, see näitab meie abitust, mitte seda, et saame Putini mõttemaailmast aru. Putin tekitab hirmu ning me väljendame hirmu sellisel viisil, mis näitab meie nõrkust ja rumalust. See on minu isiklik hinnang. Ma ei tea, mis toimub Putini peas, aga arvan, et ideaalis selles konfliktis võiksime anda Putinile võimaluse säilitada oma nägu. Kui ta seda võimalust ei saa, läheb ta lõpuni välja.“

Eurosaadiku hinnangul olid Vene võimud kindlad, et saavad sanktsioonidega hakkama, ning valmistusid plaanipäraselt selleks, et tulevad rängad sanktsioonid, teiste meetmete seas kogusid väga märkimisväärse valuuta- ja kullareservi, millest piisaks, et elada tugevamate sanktsioonide all 2-3 aastat. „Aga nad polnud valmis selleks, et reserv külmutatakse. Samas Euroopa ütleb, et meil pole enam Vene gaasi vaja, et on plaan, kuidas me saame ilma selleta hakkama „sellel talvel ja suvel“. Talv on juba möödas, suvel me ei küta, aga mida teeme edasi, meil pole tegelt õrna aimugi. Niisugune poliitiline deklaratsioon on ka emotsionaalselt arusaadav, aga mis edasi saab? Kadri Simson sõidab üle maailma ja otsib gaasi. Paraku on see auk niivõrd suur - millega me seda täidame? Kogu selle kompoti tulemus on, et suur, võimas, ostujõuline Euroopa Liidu gaasiturg on USA käes. Mitte täna veel, täna neil ei ole nii suurt vedelgaasimahtu. Seega mingit loogikat Putini käitumises ma ei näe, pean tunnistama. Sest ta pidi ju sellega arvestama, et niimoodi läheb. Aga vist ei arvestanud.“

„Ma pole kunagi putinismi toetanud,“ ütles Yana Toom. “Kui keegi ütleb „oi, ta käis Solovjovi saates, jälle see propagandasaade!“ - pange käima ja kuulake, mida ma seal räägin. Ükskõik, kas ma tulen siia teie juurde või Solovjovi juurde, ma räägin auditooriumiga, mitte saatejuhiga. See on ju asja mõte. Miks poliitik üldse kuskile läheb? Ma ei tulnud siia veenma saatejuhti, Solovjovi puhul on loogika sama. Mul on väga kahju, et vähesed Eesti või Lääne poliitikud üldse julgesid seda teha. Jah, sa muutud seal loomulikult peksupoisiks, aga viid oma sõnumi auditooriumini, mis on 20 miljonit inimest. Tagasiside Venemaalt oli alati väga positiivne. Viimane kord, kui ma seal olin, loetud päevad enne agressiooni, oli juba tunda auditooriumi viha. Sest esimest korda avalikult tõstatas Margarita Simonjan selle teema, et nüüd on aeg tunnustada Donetski ja Luganski rahvavabariike. Tol hetkel mulle ei jõudnud kohale, et ta tuli sinna selle mõttega, et see oli tema kodutöö, ta valmistas niimoodi ette avalikku arvamust. Ma küll ütlesin, et teie siin valmistate avalikku arvamust ette sõjaks, aga Donetski ja Luganski kohaselt, kuna õhkkond oli nii vaenulik ja pingeline, lihtsalt mul ei olnud pausi seda läbi mõelda. Nüüd saan aru, mis oli Simonjani roll.“

Täismahus saab Äripäeva raadiosaadet kuulata siin.