„Pikas perspektiivis aeg töötab Venemaa kasuks, sest kasvõi Venemaa inimressurss ei ole muidugi võrreldav sellega, mis on Ukrainal kasutada. Ma ei ole nõus sellega, et kui Venemaal muutub režiim, siis mingi võimaluste aken avaneb,“ arvas 27. veebruari Vikerraadio saates „Välistund“ Euroopa Parlamendi liige Yana Toom.
„Režiim ei muutu. Ma ei räägi Putinist endast, Putini režiim elab kuidagi eraldi Putinist. Võib-olla tuleb keegi teine, aga kindlasti ei tule seal homme vabasid valimisi, demokraatiat, mida iganes, seda ei juhtu. Ja veel selline asi. Vene rahvas, endine nõukogude rahvas on ju väga kannatlik, valulävi on nii kõrge, et inimesed võivad majanduslikult väga palju kannatada ja mitte viriseda. Palju mina tean, ega Venemaal keegi sõtta väga minna ei taha, aga minnakse.“
Sõnades suuremad kui tegudes
„Me võisime seda sõda algusest peale tõsisemalt mõjutada, mida me ei teinud, sest keegi ei uskunud, et Ukraina nii kaua vastu peab. Ja selliseks stsenaariumiks keegi polnud valmis. Ja me kaotasime aega. Me olime aeglased, ja meie solidaarsus esialgu väljendus pigem sõnades kui tegudes. Ja oma sõnades olime palju suuremad kui tegudes. Saadame signaale – Ukraina usub ja siis pettub, usub ja pettub, see ei ole hea.
Meil pole pikka plaani ka selle kohta, mida ajutise kaitse all olevate Ukraina inimestega peale hakata. Lootus, et nad kõik lähevad tagasi... No ei lähe. Või kurikuulus teravilja väljavedu Ukrainast. Meil olid pikki kuid meeletud takistused selleks, et Ukraina vili Euroopasse saada, sest meil on väga teistsugused reeglid. Bürokraatia on meeletu. Ja sisemine konkurents põllumajandusturul on ka olemas, ega keegi Euroopa tootjatest ei olnud rõõmus selle üle, et Ukraina vilja poolmuidu sisse tuleb.“
Vaherahu ja väsimus sõjast
„Kuna Ukraina on see, kes alati ütleb „ei, meil pole seda vaherahu vaja“, siis ilmselt peame ukrainlasi selles usaldama. Ju siis nemad arvavad, et neile see ei sobi.
Mis puudutab väsimust, siis mida kaugemale Venemaa piirist, seda väiksem on tavainimese huvi selle sõja vastu. Neil ei ole seda hirmu. Ega hispaanlased ei karda ju ometi Venemaa agressiooni, see on selge. Nii et toonuses hoidmine pole lihtne ülesanne. Ka selles mõttes usun, et aeg töötab Venemaa kasuks.
Kui me vaatame seda Hiina rahuplaani, siis selle dokumendi staatus on arusaamatu. See on pigem mingi mõttepaber, aga sisuliselt on see väga Venemaa poole kaldu ja kõnetab siiski paljusid inimesi Euroopas, sest inimesed on sõjast väsimas.“
Kus Putin ei valeta
Putin ütles hiljuti, et lääne eesmärk on Venemaa tükeldamine ja hävitamine.
„See, et parandusettepanek Venemaa dekoloniseerimisest ja deimperialiseerimisest ei läinud läbi Euroopa Parlamendis, ei tähenda, et ei ole poliitilisi jõude, kes seda tahavad. Seda arutatakse tõsiselt, mitte juhtumisi raadiostuudiotes,“ kommenteeris Toom.
„Ma ei ole selle ettepaneku pooldaja sel lihtsal põhjusel, et kui Venemaal kui tuumariigis tekib kaos ja sisemine vennatapu sõda, me oleme väga lähedal. Ma oleksin selle ettepaneku poolt, kui elaksin kuskil Austraalias. Eestis olles on raske sellist asja pooldada. Aga see retoorika on olemas. Nii et Putin ei valeta.“
Veel Hiina rahuplaanist
„Diskussioonides oleme alati rääkinud nii, et see lääs ongi maailma naba. Tegelikult ei ole. Kui me vaatame mingi Venemaa agressiooni hukkamõistmise resolutsiooni hääletust ÜRO assamblees, ütleme – peaaegu kõik olid poolt, ainult mõned olid vastu või erapooletud. Aga need vastu või erapooletud olid India ja Hiina. Nende elanikkonda arvestades ikka väga palju.
Näeme selgelt, et Venemaa teeb lähenemiskatseid Afrikale (ja päris edukalt), Hiinale. Minu jaoks on selle Hiina rahuplaani keskne mõte see, et julgeolekut ei tohi tagada sõjaliste liitude laiendamise ja tugevdamisega. Mis sisuliselt tähendab seda, et Ukraina ei lähe NATO-sse ja on küsitav, kas ta üldse peab Euroopa Liitu minema“.
Kas Eesti on järgmine?
„Ei hakka ennustama. Kuid minu meelest on väga oluline, et kohalik venekeelne elanikkond ei oleks vaadatud nagu Trooja hobune ja et teda oleks koheldud vastavalt – lugupidavalt ja austavalt. Sidus ühiskond on tegelikult julgeoleku pant, võib-olla mitte nii tugev kui NATO vihmavari, aga siiski piisavalt tugev, et seda hoida.“
Saates osalesid ka strateegilise kommunikatsiooni ekspert Ilmar Raag ja Riigikogu riigikaitse komisjoni esimees Raimond Kaljulaid.