Sparringupartneri valik iseloomustab kandidaati vähemalt sama palju kui tema erakonna programm. Eesti 200 esinumber Ida-Virumaal Maksim Iljin osutas seda au mulle (Postimees 23.02). Tuleb vastata. Ja see saab olema raske – sel lihtsal põhjusel, et ma ei näe Iljini poliitilist profiili, kirjutab eurosaadik Yana Toom Postimehes.
See ei ole solvang – see on fakti konstateerimine. Asi on selles, et sügisel, nimekirjade moodustamise ajal, saime Iljinilt nõusoleku kandideerimiseks Keskerakonna nimekirjas. Leppisime kokku koha nimekirjas (neljas, eks, Maksim?), pidasime läbirääkimisi valimiskampaania rahastamise ja reklaami mahu osas. Mitu korda saime kinnituse, et plaanid pole muutunud, lihtsalt pole veel aeg neid avalikustada. Samal ajal lugesime uudistest, et Narva-Jõesuu linnapea on ihaldatav poliitiline «peigmees» ja peab läbirääkimisi kolme erakonnaga: Keskerakond, sotsid ja Eesti 200.
Muidugi saime aru, et meie kaasavara nii ahvatlev ei ole: tsentristide kampaaniaeelarve on poole väiksem kui konkurentidel ja plakatite eest, mida tänavatel näete, maksavad erakonda kuuluvad kandidaadid 80% ise. Seega, kui «peigmees» läks üle sinna, kus talle lubati nimekirjas esikoht ja riigieelarvest kinni makstud portree igal tondilossil Purtsest Narvani, siis me ei imestanud. Kuid ootamatult lahvatanud vastumeelsus erakonna vastu, millega Narva-Jõesuu linnapea alles eile oli valmis samas rakendis sammuma, tekitas hämmingut.
Esiteks välistas Iljin tema sõnul algusest peale koostöö Reformierakonna ja EKREga ning loogiliselt võttes oleks pidanud just Kaja Kallase erakond saama tema peamiseks poliitiliseks oponendiks. Just Reformi erakond, sest EKRE toetus piirkonnas on marginaalne, nagu ka Helme võimalused peaministriks saada. Iljin seadis endale aga esimeseks sihtmärgiks Keskerakonna nimekirja teise numbri. Teisalt vaikis ta maha selle, kui Eesti 200 esimees Lauri Hussar teatas kogu riigile, et «kui Eesti 200 riigikogus läbi läheb, pole Reformierakonnal takistusi oma otsuste elluviimiseks» – niiviisi tegelikult tõdedes, et tema partei läheb võimule kui reformierakondlaste pehmelt öeldes noorem vend.
Muidugi võivad täiskasvanud inimese vaated muutuda ja see on täiesti normaalne, aga kui need nii meeletu tempoga vahetuvad, ühe valimiskampaania raames, siis on neid vähemasti raske jälgida.
Teiseks pole minu tagasihoidliku isikuga seoses nimetatud pahameele põhjuste hulgas ühtegi, millest Iljin ei teadnud, andes nõusoleku kandideerida Keskerakonna nimekirjas. Oleme alati seisnud selle eest, et koolis oleks võimalik valida õppekeel, olime vastu ka poliitkamaania korras eestikeelsele õppele üleminekule. Keskerakonna nimekirjas on alati olnud nii kohalikke kui ka pealinna poliitikuid: riigikogu ei ole kohaliku omavalitsuse jätk, vaid riigi kõrgeim seadusandlik organ, ja oleks hea, kui kõik kandidaadid seda mõistaksid. Samuti ei teinud me riigi elanikel kunagi vahet passi värvi järgi – Eestis elavad Venemaa kodanikud on keskerakondlaste silmis samasugused maksumaksjad ka eestimaalased kui Eesti kodanikud.
Muide, austatud härra linnapea, kas Vene Föderatsiooni kodanike poolt kohalikel valimistel teie valimisliidule antud hääled häirivad teid?
Kolmandaks on muidugi jama, et Toom pandi ringkonnanimekirja teiseks numbriks, sest Ukraina sõja valguses «oleks riskantne panna teda tegelikuks esinumbriks» – ma ei ole nõel, mille saab kotti peita, ja minu suhtumine sõtta kohast nimekirjas ei muutu. Iljin kirjutab: «Ida-Virumaa enda inimesele loovutati valimisringkonna nimekirjas alles kolmas positsioon ja see anti Yana Toomi alluvale – Euroopa Parlamendi liikmebüroo ametnikule.»
Ja siin on viga: nimekirjas on kolmandal kohal Riigikogu saadik Dmitri Dmitrijev, aga Aleksei Jevgrafov, kellele autor viitab, on neljandal kohal ning see, et ta töötab minu büroos, ei takista teda olemast aktiivne poliitik. (Delfis avaldatud arvamuse venekeelses versioonis süüdistas Iljin meid «maksumaksja raha kasutamises», aga siin, ma näen, ta parandas ennast.)
Neljandaks üllatab tõsiselt see, et Maksim Iljini peas «Yana Toom üritab Venemaa agressioonisõja abil tõrjuda venelasi Eesti ühiskonna äärealadele». Nagu kirjutas kord üks Postimehe arvamusliider, see on eriti ulmeline bõliina. Arvatavasti kuulub ka inflatsioon minu kujuteldavate kuritegude hulka? Kas tõesti pooljumaliku nukujuhina manipuleerin kümneid ja sadu tuhandeid inimesi? Kahjuks või õnneks kuulujutud minu suurvõimust on natuke liialdatud.
No ja viiendaks ei saa ma kuidagi leppida etteheitega, et minusuguste pärast pole Ida-Virumaal parlamendis oma esindajaid. Tegelikult on minu asendusliige riigikogus kiviõlilane Dmitri Dmitrijev ja ainult kirjaoskamatu saab talle ette heita, nagu oleks ta kaotanud sideme Ida-Virumaaga ega hooli piirkonnast. Loodan väga, et nii Dmitrijev kui Jevgrafov pääsevad parlamenti – ja mitte ainult sellepärast, et mõlemad on pärit Kirde-Eestist, vaid ka seetõttu, et mõlemad on meeskonnamängijad, kelle poliitilised vaated ei muutu koos reklaamieelarvega.
Saadiku jaoks, nõustuge, on see väärtuslik omadus. Pealegi kavatsen ka ma ise osutuda valituks ja vaat siis, kui tähtede seis seda soosib, saame Maksim Iljiniga teineteisega paremini tuttavaks ja ehk leiame siiski ühise keele. Sest – uskuge või mitte – meid ühendab ka pärast tema kirjutatud paskvilli armastus Eesti vastu ja soov töötada inimeste heaks.