Et tugevdada ametiühinguid, peame andma inimestele mõista, et neid pole vaja karta ja neid võetakse rohkem kuulda. Palkade tõstmine, näiteks õpetajatel, ei peaks olema poliitikute sisutu ületrumpamine valimiste eel, vaid loomulik ja järjepidev protsess, kirjutab Euroopa Parlamendi saadik ja Eesti Päevalehe projekti varivalitsuse sotsiaalminister Yana Toom EPL-i portaalis.
Saan aru, et on inimesi, kes on sõna ´ametiühingud´suhtes allergilised. Vanema põlvkonna jaoks on see paratamatult nõukogude ajastu üks sümboleid. Ja kuna tollal ei tegelenud ametiühingud töötajate kaitsega selle otseses tähenduses, vaid pigem korterite ja tuusikute jagamisega, olles samas tugevalt ideoloogiliselt laetud, pole sellest kuvandist lõplikult lahti saadud.
Kui aga jätta nõukogude minevik selja taha ja vaadata tänases Euroopas ringi, selgub, et tugevad ametiühingud on sotsiaal-majandusliku maastiku lahutamatu osa. Ja sugugi mitte ainult seal, kus need on kujunenud läbi ajaloo ja revolutsioonidegi käigus, nagu Prantsusmaal, vaid ka nendes riikides, kus on suudetud kataklüsme vältida, näiteks Rootsis.
Tugev ametiühing on tugevus
Turu nähtamatu käsi ei reguleeri palkasid ja töötingimusi sellisel kujul, nagu oleks vaja ühiskonna jätkusuutlikuks arenguks ega kaitse töötajaid tööandja omavoli eest. Suhete reguleerimisel on kaks võimalikku teed. Esimene on riigi otsene sekkumine, mis on suuremal või väiksemal määral kasutusel igal pool (nt töölepinguseadus). Selline sekkumine ei pruugi olla aga kõige tõhusam, sest riik ei suuda ega peagi süvenema igasse nüanssi. Teine tee on ametiühing ehk töötajate ühendused (reeglina valdkonnapõhised), kelle esindajad peavad läbirääkimisi tööandjatega.
Üks tõhusamaid ametiühingute relvi on streik, kuid see ei tähenda, et nad muudkui streigivad: selleks, et jõuda kokkuleppele, piisab reeglina tööandja teadmisest, et streik on põhimõtteliselt võimalik. Tööandjatele muidugi see ei meeldi, kuid tuleb minna läbirääkimiste laua taha.
Eestis on olukord sootuks teistsugune. Meie ametiühingud on nõrgad. Ja mitte selle pärast, et nad ei saa hakkama, vaid „tänu“ sellele, et neid on teadlikult nõrgestatud Reformierakonna valitsuste poolt. Muidugi on tööandjaid, kellele see hästi sobib. Õnneks ei sobi see Euroopa Liidule.
Euroopale tegevusetus ei sobi
2022. aasta oktoobris võeti vastu adekvaatse miinimumpalga direktiiv. Euroopa Liit otseselt alampalga suurust määrama ei hakanud. Küll aga on seatud eesmärgiks, et alampalk peab moodustama vähemalt 60% mediaan- või 50% keskmisest palgast (Eesti puhul tähendaks see 125 euro võrra kõrgemat miinimumpalka). Ja saavutada tuleb see siht just ametiühingute abil.
Selleks peab meil olema kollektiivlepingutega kaetud 80% töötajatest. See ei ole lihtne, sest hetkel on see näitaja Eestis veidi alla 20%. Nii et teekond helgesse tulevikku saab olema päris pikk, kuid see tuleb ette võtta. Kas või selle pärast, et kahe aasta jooksul peame esitama Euroopa Komisjonile selge plaani, kuidas kavatseb Eesti ametiühinguid tugevdada.
Julgen väita, et Keskerakond on ainus poliitiline jõud Eestis, kes on alati seisnud ametiühingute huvide eest. Tuletan meelde, et just Jüri Ratase valitsus oli see, kes taastas kolmepoolsed palgaläbirääkimised ametiühingute, tööandjate ja valitsuse vahel. Enne seda tõrjuti ametiühingud eemale, rääkimata sellest, et ametiühinguid kuidagi tugevdada. Ega asjata ei sõlminud Eesti ametiühingute keskliit juba 2018 aastal koostöölepingut just Keskerakonnaga.
Palk ei pea olema poliitikute suva
Meie peamine probleem on väike kollektiivlepingute osakaal. Valdkonnapõhiseid kollektiivlepinguid on meil ainult kaks – tervishoius ja ühistranspordis. Aga näiteks õpetajatel, vaatamata ametiühingu olemasolule, kollektiivlepingut tihtilugu ei ole. Tõsi, see annab poliitikutele suurepärase võimaluse enne valimisi korraldada palgalubaduste võidujooksu, kuid ei lisa õpetajaskonnale erilist kindlustunnet (vt näiteks lubadust maksta kõrget palka „heale õpetajale“, kusjuures headuse kriteeriumi jääb lubaja enda otsustada).
Selliselt jätkata ei saa. Nii õpetajatele kui ka teiste valdkondade töötajatele tuleb luua võimalus pidada palgaläbirääkimisi ametiühingute abil ja seda ka kollektiivlepingute alusel. Sellisel juhul saavad nii palgatõus kui ka töötingimuste parandamine olema õiglasem ja adekvaatsem. Vaatamata sellele, et Rootsis ei eksisteeri seadusega defineeritud alampalka, on reaalne alampalk, mida inimesed saavad, kadestusväärne just tänu sellele, et kollektiivläbirääkimiste osakaal on 90%.
Keskerakonna seisukoht kajastub meie valimisplatvormis: peab „kaasama senisest enam ametiühinguid töötajate heaolu ja õigusi puudutavasse seadusloomesse“ ning „peame oluliseks, et haridustöötajate palgaläbirääkimistesse oleksid kaasatud ametiühingute esindajad“. See ei tähenda, et inimesi tuleb vägisi ajada ametühingutesse, kuid valitsuse eesmärk peab olema töötajate õiguste kaitse. Just nemad on need, kellest päeva lõpuks sõltub Eesti riigi käekäik ja kes on täna tööturu kõige haavatum osapool.